Rongisõit

Eile oli jälle ärasõidupäev. St. edasisõidupäev.
Hommikul 10:36 pidi minema otserong Ljubljanasse, aga otsustasime veel tsipa kauemaks Grazi jääda – lahkume siit 16:38.

Esiteks läks Lynxile vaja rihmikuid ja kuna me enne sõitu otsustasime, et vaevalt, et mujal maailmas asjad palju kallimad on kui Eestis, ostame rihmikud Viinist. Aga seal kohtasime me vaid Chaneli ja Dolce jms. kauneid butiike. Ei sattunud lihtsalt tavainimeste poodide lähedusse (küllap neid sealgi olemas oli!).
Grazis nägime aga juba esimese jalutuskorra ajal väga normaalset meeste jalatsipoodi – Baumgartner, nii et nüüd, viimasel Grazipäeval, suundusime kohe hommikul sinna.
Poed avatakse siin 8:30 ja suletakse 18:30. Toidupoed 19:00.
Leti taga oli mõnus vanapapi, kes heal meelel meile vajalikke numbreid tõi. Mina, kes ma enne reisi endale rihmikud (või sandaalid?) olin muretsenud ja firmast Rieker täitsa vaimustusse sattunud olin, ajasin vaikselt peale, et no proovi neid Riekeri kingi ka!! Lynx proovis ja voila! teatas, et nendega on tunne, nagu polekski midagi eriti jalas. Nagu oleks jala talla all ainult üks pehme plaat 🙂
Mulle kohe meeldib kui mu soovitused läbi lähevad. Ja head peavad need kingad olema, sest Lynx on selliste asjade osas väga valiv 🙂 Mina ka – selga võib panna ükskõik mida, kasvõi vana voodilina, aga jalanõud peavad olema korralikud! Igasuguste soperdistega ei ole mõtet jalgu piinata – hiljem komberdad kepiga või lõikad jalakonti või rullid hoopis ratastoolis.

Mis puutub Eesti ja Grazi hinnavõrdlusse, siis mulle tundus, et jalanõud on Grazis odavamad. Riekeri firmat vaatasin – meeste sandaalid olid Grazis 45 EURi. Eestis, kui endale kingi otsisin, olid Riekerid 65-109 EURi.
Toidupoest vaatasin piimaliitri hinda ka: 3,5% maksab 1,06 EURi.

Peale edukat šopingut läksime minu kalli Põhjakonna sisikonnaga tutvuma, ehk Grazi Kunstimuuseumisse. Häbi tunnistada, aga seal sees olevast moodsast kunstist oli meil mõlemal üsna savi.. Ma tahtsin sinna minna vaid sellepärast, et näha selle eluka sisemist ilu. Pilti teha ei lubatud, aga nende katusesarvede sees olid spiraalikujulised päevavalguslambid ja kogu lagi nägi päris põnev välja.

Edasi üritasime uuesti Muri klaasist saarekesele pääseda. Nüüd see õnnestus! Pisike baar ja amfiteater, kus inimesed joogiklaasi taga päikest võtsid. Aga juulikuus tulevad sinna kantrimuusika päevad, mis minu meelest on suht naljakas – kantrimuusika sellises klaasist ehitises keset jõge! Pigem võiks seal ooperimuusika päevi pidada ja öödisko sobib sinna ka hästi. Aga jumal teab – võibolla kõlab kantrigi seal uhkelt. Omamoodi kindlasti.

Jalutasime mööda tänavat ja mingil hetkel hakkas kassifännist Lynx kiis-kissitama. Teise korruse aknast vahtis välja üks punane kõuts, võre nina ees ja õitsev kassirohi kõval. Kindlasti pehmel padjal, sest silmad ei tahtnud tal kuidagi lahti püsida.

Leidsime veel ühe väljast üsna tagasihoidliku, aga seest eriliselt uhke kiriku – Garnisonskirche.

Olime juba mitu päeva kõndinud mööda ühest söögikohast. Pikad letid, söögivaagnad reas. Hinnad juures a la 100gr sooja toitu maksab 1.20 EURi jne. Otsustsime siis seekord oma lõunasöögi seal süüa. Ja mis ilmnes – tegu on ökorestoraniga, kus palju igasugu väsket kraami aga ka sojakotlette jms.Tundus olema populaarne koht, sest suur söögisaal oli pidevalt rahvast täis. Meie pole harjunud lõunaks erineval moel serveeritud erikujulist heina sööma, aga peab tunnistama, et päris maitsev oli. Lynx sõi isegi sojakotleti lõpuni, kuigi alguses sellesse üsna ebalevalt suhtus.

Siis võtsime oma kohvrid, sõitsime raudteejaama ja ootasime rongi, millega pidime kõigepealt saama Maribori, sealt ümberistumine ja Ljubljanasse.
Piletid ostsin seekord kassast, mitte automaadist. Küsisin kaht piletit Ljubljanasse, neiu printis need mulle välja – kehtivusega kuni 29. juuli. Olime enne netist uurinud, mismoodi ja mis kell see rong läheb, aga igaks juhuks küsisin üle ka (kes ise täpselt ei tea, kuidas tal sõita vaja on, siis peab kassast üle küsima, sest piletil ei ole mingit märget ei rongi kellaaja ega ümberistumiste kohta ja kassa seda infot ka ei edasta). Maribori rongis olid jälle kupeed :S Õnneks pidime vaid ühe peatusevahe seda jagama, siis läks rong pooltühjaks ja meie laiutasime pool tundi isiklikus kupees, mis oli muidugi üsna meeldiv.
Ühes jaamas teatati, et Austria rongitiim tänab ja soovib meile turvalist reisi. Nemad nüüd lahkuvad. Sloveenia rongitiim tuli peale ja kohe varsti sõitsime mööda ka piiritulbast. Piletid kontrolliti uuesti üle ja kena proua jagas meile infot, et peame Maribori jõudes kindlasti oma piletid ära registreerima, muidu saame Ljubljana rongis trahvi. Registreerimine on tasuta, aga vaja KINDLASTI ära teha.
Noo ma olin varem niigi veidi närvis, et kuidas me 9 minutiga õigele perroonile jõuame ja uue rongi peale istutud saame. Nüüd ilmnes, et pidime veel jaamahoones pileteid registreerimas käima! Leppisime kokku, et Lynx läheb kohvritega õigele perroonile ja mina jooksen pileteid regama. Otse loomulikult seisid kassasabas minu ees inimesed! Ja kassaproual oli aega küll, et klaviatuuril nimesid trükkida ja pileteid printida.. Tormasin nendega siis õigele peroonile, hüppasime rongi peale ja siis istusime seal veel oma 5 minutit, enne kui liikuma hakkasime. Ainukesed, kel kiire oli olnud, olime meie. Perroonilt loivas rahvas rahulikult rongi peale 😛

Naljakas, aga nii kui piirist üle saime, nii muutusid teeäärsed elamud. Austrias oli palju puumaju, enamus lilledesse uppunud. Siin vuhisesid meist mööda suured kivilossid, mõned nii uhked, et sobiks elamiseks ühele keskmisele parunile. Suured majad, massiivsed aiad ümber, haljastus tõesti viimasepeal. Teised ka suured kivimajad, aga ligadilogadi, pooleldi krohvimata, aknapeal maikas suure õllekõhuga mees, aia ääres kolahunnik ja “muruplatsi” ääres elupuurivi. Sellised külad vaheldusidki – uhkete majade ja aedadega küla ja järgmine paras lagunenud agul. Austrias olid teeääred täis viinamarjaistandusi, siin olid ka mõned väädid, aga palju kasvatati ube ja õunu. Olid ka pirniistandused ja kuna maastik oli “tugevalt laineline”, siis kõõlusid lambad ja lehmad mäenõlvadel nagu kaljukitsed.
Ilus maastik! Mõnd küla vaataks kohe lähemalt – milliseid uhkeid aiakujundusi rongiaknast paistis!

See, et maastik pole tasane, oli tunda ka rongi liikumisest – üles-alla, paremale-vasakule. Tiira-taara nagu joodik hommikusel koduteel. Vahepeal komistades, õnneks mitte kukkudes. Aga õige koduukse leidis üles, st. varsti olime Ljubljanas.

Hea informatiivne sildimajandus järkus siingi. Infopunkti leidsime jaamast kenasti üles ja seal istus väga abivalmis neiu. Küsis kust me oleme, kauaks jääme, jagas materjale, tõmbas kaadrile ringe, mida meil kindlasti vaadata tasuks. Ei saa mitte võrreldagi Viini lennujaama I-punkti töötajaga, kes ilmselt pidi roppu vaeva nägema, et meile linnakaarti ulatada.
Natuke astumist ja olime hotellis. City Hotel Ljubljana. Tuba 609. Imeliselt oranzi värvi, nii et pilves ilmaga paistab ka päike ja suure mõnusa aknaga. Vaade aknast paremale on ka ilus!

Lappasime teleka kanaleid – siin kasutatakse subtiitreid, nii et Mentalist Patrick Jane rääkis kenasti oma häälega 🙂

Ühel hetkel kutsus Lynx mind akna juurde – sealt paistis selline vaade, nagu oleks Ljubljana kindluse taga vulkaan purskama hakanud! Telekast oleme ju näinud, kuidas tuhapilved ennast ülespoole kerivad, kuidas pilve seest nagu uued pilved paisuvad. Selle pilvega juhtus samamoodi – ta lihtsalt kasvas kiiresti ülespoole! Lisaks loojangu uhked värvid. Imeline vaade!

Lappasime Ljubljana raamatukest. Siin on nii palju teha ja vaadata! Ma olen ärevil, sest mulle tundub, et mulle meeldib see linn. Ja mitte ainult Ljubljanas pole palju vaadata, vaid raamatuke tutvustas ka ülejäänud Sloveeniat.. Bledi kirikuga saarekest olete näinud? Kui ei ole, siis uurige netist. Imeline!
Ok, alustame tänase linnapäevaga.
🙂

Advertisements

3 thoughts on “Rongisõit

  1. Loen iga päev Su reisijuttu…oleks nagu isegi reisil. Väga põnev, aitäh, et jagad!
    Ljubljana on imeilus linn…ma pole ise seal küll käinud, aga seal elab mu väga hea sõber sloveenlanna Lili, kes mind pidevalt varustab postkaartide, piltide ja juttudega. Ühel päeval ma kindlasti lähen ka ise seda kõike vaatama.

  2. Ma saan aru, et on oodata väga põnevat juttu ja palju kauneid pilte! Mina ei oska oma reisidest kohe kuidagi selliseid reportaaže koostada. Aga naudin seda enam Sinu kirjutisi. Üks pisike palve tiksub juba sellest ajast mul mõttes, kui Sa oma reisiplaane tutvustasid. Kui Sul peale reisi mõni liigne Sloveenia euromünt kotis on, siis mina sooviksin väga neid oma väikesele kollektsionäärile vahetada. Soovin teile rõõmsat reisi jätku!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s