Mägi keset linna

Hommikusöögile minnes valmistusime kukliks ja moosiks, aga saime munaputru, peekonit, vorstikesi, müslit, igasugu lõike – ühesõnaga ühe korraliku Skandinaavia hommikusöögi. Brooo 🙂
Mannapudru nimi on siinmail polina.

Täna hommikul läksid meie teed lahku – Lynx läks eile avastatud meeste paradiisi (sinna, kus on kaablid ja jootejaamad jms) ja minu eesmärk oli hankida normaalsema väljanägemisega marke kui need, mis mulle igalt poolt koos kaartidega kaasa pakutakse. Istusin hommikul Austria Posti kodulehe ees ja kirjutasin kõik oma soovid kenasti suurelt ja kaunis saksa keeles paberile (mäletan, et eelmisel aastal Poolas toimis see süsteem ilusti). Postimajast olime rongilt tulles mööda kõndninud, nii et selle leidmisega raskusi polnud. Astun sisse, jalutan leti äärde, tervitan ja ulatan oma lehe markide nimedega ja kogustega küsides, kas neil on minu soovitut pakkuda. Vanamees leti taga vahib mu paberit kui ilmaimet, loeb ja korrutab was ist das? Was ist das? Mina näitan näpuga tema ees olevatele markidele (neile koledatele, mida igal pool pakutakse) ja seletan, et briefmarkenid, mida ma soovin. Vanamees pööritab silmi ja raputab pead ning näitab minu nimekirja tagaruumidest välja tulnud teisele vanamehele. See loeb nimekirja läbi ja läheb ühe laua juurda, võtab margialbumi ja otsib mulle mu nimekirjas olnud kaheksast margist 2 tükki välja. Muud neil polevat. See on vist väike seaduspära, et postiasutuste “ajud” istuvad alati tagaruumides. Erinevus on selles, et meie maal tähedab “aju” seda, et teda vajatakse siis kui peab mõnd tollideklaratsiooni vms raskemat täitma, selles postkontoris tähendas see seda, et on vaja margialbumist paar marki võtta..

Meil oli Lynxiga kokkulepe, et kui ta paradiisist naaseb, siis helistab mulle. Kuna kõnet veel ei olnud, siis läksin kord Põhjakonna juurest läbi. Vaatasin muuseumipoodi – kuidas teile meeldiks kui teie suvist jooki jahutaks proteeside kujulised jääpalad? Või oleks klaasis jääkitarr, või upuks teie viskiklaasi jääst Titanic? 😛
Lahedaid asju mõeldakse välja.
Nuusin nurgapealses ökopoes erinevaid parfüüme kui Lynx helistab. Polnudki oma paradiisist midagi šopanud! Pisike hotellipeatus ja nüüd viin ka oma mehe Põhjakonnaga tutvuma – selline ta on, “sõbralik tulnukas” ehk Kunsthaus Graz:

See on maja, mille ma avastasin tänu Postcrossingus saadud kaardile. Mul on alati olnud nõrkus eriliste asjade järele, nii ka arhitektuuris – mida segasem hoone välja näeb, seda rohkem ta minu maitsele vastab. Tollest hetkest kui ma postkaardilt seda maja nägin, tahtsin ma teda ka elusuuruses kohata. Ja nüüd oli ta minu ees 🙂 Sügav kummardus arhitektidele Peter Cookile ja Colin Fournierile sellise uhke eluka väljamõtlemise eest!
Praegustes raamatukestes ja voldikutes kohtab selle hoone kohta vaid kiidusõnu, aga kaardil, mis ma sain, kirjutab kohalik, et inimesed ei hakanud seda Põhjakonna sugugi mitte kohe armastama, vaid ehmatus hoone nägemisest oli suur ja temast sai peaaegu et pühaduseteotus.
Loodetavasti jääb meil neljapäeva hommikul enne ärasõitu piisavalt palju aega, et temaga ka seestpoolt tutvust teha.

Muri kallast mööda edasi minnes näeme varsti üht teist uhket ehitist, mis püstitati siia linna aastal 2003, siis kui Graz oli Euroopa kultuuripealinn – Mur Insel, ehk saar Muril.

Saarel on kohvik ja väike amfiteater, kus toimuvad kontserdid ja etendused. Teine koht siin, Grazis, mis mul juba varasemast ajast “peab nägema” nimekirjas oli.

Nüüd aga suundusime üle Muri jõe Schlossbergi rongikese poole. Enne rongini jõudmist kohtame käsitööliste unelmate poodi aadressiga Kaiser-Franz-Josef-Kai 35: seinatäis nööpe, kaks seinatäit lõngu ja kangaid, lukke jms pudi-padi. Miskipärast pole ma praegu üldse käsitöölainel ja nii jäävad kõik lõngad minust rahulikult riiulile lesima.

Funikulöörile! Pileti saab osta seinaäärsest automaadist ja sellega ise läbi väravate vagunikest ootama minna. Oleme esimesed, saame parimad kohad ja võime veel mitu minutit vaadada, kuidas inimesed väravatest läbiminekuga vaeva näevad – pileti ribakood tuleb vastava silma alt läbi lasta, aga paljud selle peale ei tule (kuigi masina peal on olemas pilt, kuidas mida teha tuleb!) ja nii on meil häbematult lõbus seda jälgida kuidas ja kuhu üritatakse piletit toppida. Üks härra arvab isegi, et tegu on sõrmejäljeskänneriga 😛 Oh, pole ilus teiste üle naerda, aga vahel võib. Ma arvan.

Esimene asi, mis mäel selgub on see, et päike paistab pildistamiseks täiesti valest suunast – st. otse vastu. A mis teha, maakera ju oma pildistamissoovi järgi ei pööra. Teine asi, mida näeme – pikk rivi tagumikke! Esimese hooga ei saagi aru, mis toimub.. Siis jagame ära, et mehed on roninud linna kõige kõrgemasse kohta, et Meka poole palvetada. Müüridel on isegi suunad kirjas, kuhu poole mingi maailma linna kellatornid ja muud tähtsad tornid jäävad.
Siis jõuame vaateplatvormini ja see pilt on tõesti imeline! Silme ees laiub punaste katuste meri, Põhjakonn ja saareke – kõik on peopeal!

Ilusad väikesed teekesed viivad ühelt vaateplatvormilt teisele. Järjest avanevad kaunid vaated mitte ainult linnale, vaid ka mäele endale. Tekitame pisikese fotosessiooni, et kord ka mõlemad koos pildile jääksime.

Kellatorn näeb armas välja, aastast 1712! Aga osutid on naljakad – alguses olevat töös olnud vaid tunniosuti ja hiljem kui minutite lugeja ka kella külge kinnitati, jäidki nad teineteise tööd tegema – valepidi.
See kellatorn olevat ainuke, millele Napoleongi halastas ja maatasa ei teinud, vaid Grazi rahvale tagasi andis.
Käime torni sees ja näeme kella mehhanismi. Just sel hetkel hakkab masinavärk osutit liigutama ja see toimub eriti suure krigina ja lapatsite keerlemise-vilistamisega. Lynx, kes sellele kõige lähemal seisab, saab vist kerge šoki.

Lõunaaeg ajab meid süüa valima, mis lõpeb sellega, et mina ei suuda süüa pooltki praest, mis mulle ette tuuakse – 2 suurt šnitslit ühe prae juures on ikka liig mis liig! Lynx saab siiski oma bratwurstidega hakkama.

Selle mäe otsa tulekuks ja siit lahkumiseks on 3 võimalust:
1. trepp, mis kulgeb mööda mäekülge ja millel on 260 astet.
2. funikulöör
3. hiiglaslikus šahtis liikuv klaasküljega lift.
Mõtlesime küll jalgsi trepist alla tulla, aga tänase kuumusega ei mängi ikka välja. Valime lifti ja see sõit on tõesti uhke! Siniselt valgustatud liftišahtis, nagu suures koopas.

Teeme pisikese tiirukese vanalinnas, avastame Billa toidupoe ja ostame mõned mango joogijogurtid ja puuvilju. Siin müüakse ka valmis keedetud ja sedakorda roheliseks värvitud mune ja ka valmissegatud müslit. Mulle meeldib see poekett – kõik on ülimalt korras ja puhas!
Teel hotelli poole näeme silda, mille mõlemad piirdevõrgud on täis riputatud tabalukke 🙂

Kas te olete kunagi mõelnud, et till oleks ka ilus taim lillepottidesse 🙂

Täna õhtul on BeachPatryl reiv, igal juhul on juba 20 minutit tulnud sealtkandist täpselt ühesugust muusikat, millele aegajalt midagi vahele hõigatakse ja siis läheb kõik samas taktis edasi.
Paneme vist aknad kinni 🙂