Sidrunid, labürint ja elektrijaam

..ehk Schönbrunni park, maailma vanim loomaaed ja Hundertwasseri arhitektuur.

Alguses pean ma ütlema, et mulle meeldib Viini u-bahn! Siia-sinna, igale poole viib kohale, sildid maa all on täpsed ja liikumisprobleemi pole. Suurepärane!

Seekord liikusime marsruudil: U2 Volkstheater-Karlsplatz, U4 Karlsplatz-Schönbrunn
Metroost välja astudes on lossi kõrvalhooned kohe nina ees, veidi maad paremale ja uhke värav lasebki lossi juurde.
Loomulikult on sellisel ilusal päikeselisel päeval nii kaunis kohas turiste nagu sääski suveööl. Keerasime lossi juurest kohe vasakule, aedadesse, et lihtsalt jalutada ja nautida. Meile mõlemile pakuvad losside aiad palju rohkem kui interjöörid. Liigne kuld ja kard, lisaks pildistamiskeeld ja igal pool sebivad inimesed ei ole päris meie teema. Me naudime parem pügatud põõsaid ja kauneisse kaartesse istutatud lilli.

Schönbrunni lossi aias on enamus kohti tasulised. Kasvuhooned, erinevad aiad, labürindid. Igalpool on värav, väravas putka ja putkast küsitakse 2-3 eurot. Hea uudis on see, et need 2-3 eurot on alati asja eest makstud!

Kroonprintsi aed ja Keldripealne aed
Esimene aed, mida me suurde parki sisenedes läbi heki sees olevate aknakeste nägime ja kuhu sisse läksime.
Aastatel 1750-1755 oli maastikuarhitekt Louis Gervais see mees, kes selle aiaosa Kroonprints Rudolfi akende alla lõi. Aeda ümbritsev pergola oli kena koht promineerimiseks, algselt ümbritsesid aeda 5 paviljoni, nüüdseks on neid järel 4, kuna üks asendati 1960-ndatel pargikülaliste jaoks püstitatud pisikese vaateplatvormiga.
Aga aed ise on väga armsake, eriti selle keldripealne osa, kus põhjamaalased saavad oma silmaga näha, mismoodi tsitruselised puu otsas ripuvad 🙂
Näitan pilte ja soovitan Schönbrunni külastajatel kindlasti sinna aeda sisse minna!

Peale apelsini-, sidruni- ja mandariinipuude nägemist mõtles Lynx, et teeb nalja ja teatas, et tema tahab nüüd greibipuud ka näha! Järgmine, mida me nägime, oligi gribipuu – alguses õis (kuidas need õied lõhnavad! Millal küll leiutatakse lõhnapildid..), ja siis äkki ärasöömisohtu sattunud uhke vili.

Sellest kaunist kohast suundusime lossi rõdule, et kord kogu lillemustrite ilule pilk peale heita.

Jalutasime lillede vahel ja vaatasime murulappe. Mis imega nad selle muru küll selliseks saavad!? Hästi madal ja tihe-tihe. Ilma ühegi umbrohuta. Meenutas rohkem sammalt kui muru. See peab olema üks kummaline masin, millega niimoodi niita saab..

Järgmine käik – labürindid!
Ütlen taaskord – raisake see 2,20 eurot ja ekselge natuke 🙂
Sisenesime suure hurraaga labürinti, et jõuda selle keskel asuva vaateplatvormini. Alguses viis tee õiges suunas, siis hakkasid tekkima tupikud ja sinka-vonka tiirutades jõudsime lõpuks hoopis teise väljapääsuni, mitte vaateplatvormini! Läksime uuesti sisse ja nüüd jõudsime ka kohale 🙂

Sealt ülevalt tundus kõik nii lihtne! Lynx vaatas täpselt järgi, kust me kuhu pöörama peaks, et esimesest väravast välja saada ja me sukeldusime taas hekkide vahele. Algus läks libedalt, aga siis enam mitte nii libedalt.. Kohtusime juba neljandat korda ühe perekonnaga, kes ilmselt ka väljapääsu otsis 😛 Mulle meenus jutuke raamatust “Kolm meest paadis”, kus Harris ka seltskonna labürinti viis, teatades, et labürindid – see on imelihtne! Pead ainult kogu aeg ühes suunas pöörama.. ja mõne aja pärast möödusid nad juba tuttavatest kohtadest, keerutades väljapääsu leidmata tunde.
Meil nii täbaralt ei läinud, et lausa tunde oleks kulunud 🙂

Kõrval oli ka pisem labürint, mille keskel peeglite mäng ja astmed, mis tekitasid helisid. Kuigi sealne hekk oli meile vaid vöökohani, otsustasime ka väljumisel pikema tee kasuks ja tiirutasime seal üsna kaua. Mul tuli hea mõte, et kaalujälgijate kontori õuel võiks olla üks suur-suur labürint, kuhu sammulugejatega inimesed võiks sisse lasta. Lynx täiendas seda ideed, et kui kõik rahvas sees on, siis võiks väljapääsu ette ühe põõsa nihutada ja las nad seal siis ekslevad 🙂 Hiljem, kui pimedaks hakkab minema, saaks selle põõsa eest ära võtta ja inimesed välja lasta.
Kasulik äriidee!

Labürintide lastenurgas olid kõverpeeglid ja igasugu ronimisaluseid.
Tervitused Viinist!

Kohe labürintide kõrvalt oli sissepääs maailma vanimasse loomaaeda, mis asutatud 1752.a. Muidugi läksime me sinna, sest kirjade järgi elutsesid seal ka ilvesed!
Kohe alguseks pakuti vaatamiseks nutriat, nii et ma korrutasin ta mõttes kümnega ja oleks justkui kobrast näinud 🙂
Viini loomaaed on suur ja uhke! Põnev ringikujuline vana osa ja lisaks uued nurgatagused koos hiiglasliku elevantide majaga ja mitmesuguste pingviinide paviljoniga. Ala on suur ja kaunilt roheline. Meie mõistes loomapuure on väga vähe.
Jääkaru sebis ringi. Alguses mängis suurte plastkanistritega, siis ronis ja sügeles edasi-tagasi. Kaelkirjakutele oli toit tõmmatud kõrgele rippuma, nii et nad said süüa otse oma nina eest. Ilveste juurde jõudmine võttis meil tükk aega aega, sest nad olid koos huntide ja öökullidega loomaaia kaugemas nurgas, metsa sees. Mitu korda valisime vale raja, aga lõpuks jõudsime ikkagi nendeni – mäest üles, vinka-vonka.
Seal on tõeline hundi ja ilvese paradiis, st. palju metsa ja oled õnnesen kui neid üldse märkad! Meil õnnestus läbi oksarisu siiski kaht näha.

Üleval mäe otsas, ilvese elupaigast edasi, on ka ehtne laut koos lehmade, hobuste ja laudakassiga.
Veel veidi edasi saab uhkest majast Viini šnitslit 🙂

Sellest, tagumisest väravast väljudes, jõuab Schönbrunni lossi parki Gloriette juurde, kust avaneb uhke vaade lossile ja Viinile. Muidugi saab sinna ronida ka loomaaeda läbimata, lossiaiast, Neptuni purskkaevu kõrvalt (isegi keisrinna Maria Theresia ronis selle vaate pärast sinna ise!). Gloriette`s asub ka ilus restoran, kuhu me läbi akna veidi piilusime 🙂
Tegelikult läheks ma tõeliselt hea vaate jaoks natuke edasi, teisele poole Gloriette ees olevat veesilma, muruplatsi äärde.

Magus õhtupäike paistis ja inimesed jalutasid ja jooksid lossiaias. Kujutate ette, et saate oma igapäevast tervisejooksu teha Schönbrunni lossi pargis? Ühest küljest kadedusttekitav, teisest küljest kurb, sest nii muutub kaunis ja eriline igapäevaseks ja lõpuks ei pane sa üldse enam tähele, kui uhke on see ümbrus, millest iga päev mööda tuhised.
Õhtupäike oli lossiaeda meelitanud ka mitmeid pruutpaare koos fotograafidega. Ühel vaesel peiul kästi pruuti süles hoida ja keerutada-keerutada-keerutada. Ta oli lõpuks ikka üsna läbi ja puhkas pikalt, enne kui edasi astus. Mõtles ehk ka, et kas kogu tulevane elu võtabki niimoodi võhmale? 😉

Oli aeg sest kaunist kohast lahkuda. Suur-suur osa pargist jäi nägemata, aga eks järgmisel korral vaatame!
Schönbrunni lossi aia taga nägime veel väikest viinamarjaistandust, hästi nunnude pisikeste kobarakestega.

Nüüd siis 13 peatust u-bahniga Spittelau jaama, minu päeva kõrghetke vaatama!
Hundertwasseriga kohtusin ma esimest korda aastavahetusel 1999/2000, kui sõitsime kursaõdedega Veneetsiasse sajandivahetust tähistama. Siis tegi buss teeäärse “metsapeatuse”. Metsaks oli Hundertwasseri kujundatud maja, mis mulle hetkega sügavat muljet avaldas. Hiljem uurisin tema kohta, unustasin ta mõneks aastaks, avastasin Postcrossingu alguses taas, leidsin selle mehe tööde järgi kujundatud sokilõngad, mille ma KOHE endale poodi müüki tellisin. Ja nüüd astusime metroost välja ja seisime tema kujundatud elektrijaama ees.
Isegi Lynx sattus sest majast vaimustusse ja see on juba suur asi 🙂
Idee oli muuta koleehitis, nagu seda tavaline elektrijaam on, milleksi eriliseks ja atraktiivseks ja seda ta nüüd tõesti on. Me polnud ainsad, kes nimelt selle maja pärast pika metrooreisi ette olid võtnud ja hoolega pilte klõpsutasid.

Lynx sai Spittelau jaamahoonest suure tüki salaamipizzat ja õhtu lõppes nagu kolm eelnevat õhtutki lõppenud on – saksakeelse teleka ette magamajäämise, kell 1-2 ülesärkamise, teki pealt teki alla pugemise ja minul hommikuse kell 7 ärkamisega, et siia kirjutada ja joonistada 🙂

Hetkel on kell 10:30, väljas on vihmane, meid ootab kukkel juustuga ja uus huvitav päev. Viimane Viinis!

Advertisements

2 thoughts on “Sidrunid, labürint ja elektrijaam

  1. Nii palju ilu… Mul tuli selline mõte, et te peate olema nagu käsnad, vabandust – see pole solvang,mis suudavad selle ilmailu, lõhnad ja kuuldu endasse imeda. Ilusat reisi jätku.

  2. Tohutult hästi ettevalmistatud reis! Meiegi käisime Viinis, tõsi sõit oli tookord üsna ootamatu ja aega info kogumiseks seega vähe, aga elektrijaamast ei teadnud me näiteks midagi, nägime vaid üht linnamaja. Väga huvitav lugemine – head reisi jätku!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s