Esimene tutvus Viiniga ja KONTSERT!

Nonii, esimene Saksa hommikusöök on ka söödud 🙂
Astusime söögisaali sisse ja vaatasime automaatselt ringi, et kus nurga taga nad seda rootsi lauda ja munapudru potte peidavad.. Siis jõudis mõte ka saaliuksest sisse ja kuklikauss koos juustu-vorstivaagnaga nägemisraadiusse.
Aastaid tagasi käisime Tensi reisidega Saksatuuril, sellest ajast meenub mulle üks hommikusöök, kus peale kuklite ja juustu pugimist üks mees teatas, et nii – nüüd lähme tuppa ja sööme üle! 🙂 Eks igaühel oli siis oma sprotikarp ja kiirkeetja kaasas 🙂
Meil nii hull tunne polnud, sest imelikul kombel piisas kuklist, juustust, vorstist ja viinamarjadest hommikuks küll. Lynx sai suure vahuhunnikuga kohvi ja mina õunamahla. Söögiajaks kolisime välja, rõdule, kust vaatasime Viini torne. Eemalt paistis Hundertwasseri maja korsten, mis mul kohe südame kiirelt põksuma sai.. Ootan tema ehitistega kohtumist!

Palusime retseptsioonist triikrauda. Varsti oldi meil ukse taga, triikraua ja triikimislauaga! Naljakas oli ainult see, et kuumaks minemisest oli see raud küll kaugel. Edaspidi, kui on vaja midagi triikida, tuleb see ööseks külje alla panna.

Nii, fotokad näpuotsa ja linna! Esimene pilk seljataha – nii paistab meie hotell väljastpoolt (ülemised klaasist korrused):

Paistab, et viinlased on tervisest lugupidav rahvas, sest igal tänavanurgal on võimalik ennast 20 sendi eest kaaluda. Reaktsiooni järgi otsustades, poleks pidanud mõni mees sinna peale ronima..

Viinlased on ka ajaleherahvas, sest iga posti küljes on kilekotid koos pisikese rahakassaga ja ajalehega. Lased raha sisse ja saad ilmselt kilekoti avada ja lehe võtta. Kui meie oma hommiku-uudiseid niimoodi kätte peaks saama, käiksid vist pooled meist käärid taskus ringi? 😛

Ma armastan uhkeid maju! Kaari, võlve, maalinguid, sambaid.. Viin on linn, kus seda kõike hulganisti pakutakse. Nii läkski, et ma ei saanud alguses muud teha kui ainult pildistada. Uus maja, uus pildistamispeatus.

Lynx arhitektuuri pildistamist eriti ei armasta, küll jäi talle silma muid kauneid asjakesi..

Kuigi oli tööpäev, oli inimesi kohvikutes palju. Paistab, et siinne rahvas armastab samuti väljas istuda, hommikust võileiba nosida ja möödujaid vaadata kui Helsingis-Stockis. Minu jaoks on selline lihtsalt kohvikus istumine ikka veel võõras. Kõht tühi – tellin miskit, söön ära ja torman edasi. Peaks selle ajaviiteviisi ehk ka ära proovima.. Kuigi ilmselt hakkaks ajast kahju 😛
Uhked majad jätkusid, jõudsime sellisesse kesklinnatsooni, kus tiirutasid ka uhkete hobustega turiste täis tõllad. Võibolla proovime ka selle sõidu ära.
Jõudsime kaunisse Volksparki. Tõeliselt suur roosiaed, igal roosil ka lipik nimega küljes. Kahjuks on siinmaal rooside õitsemise aeg juba läbi, nii et nägime vaid mõnd üksikut õit. Aga vesiroosid olid täies ilus ja igasse veesilma jätkus ka üks part 🙂

Igaks juhuks olid vesiroosi tiikide juures ka kirjad, et tegu pole joogiveega..
Pargi äärealadel pesitsesid tuvide parved ja pargi kõrval peeti ökolaata. St. tutvustati päikesepaneele, igast sorti mahetoodangut ja näidati joogaharjutusi. Käisime sealt tiiru läbi ja suundusime Rahvusraamatukogu ette turistibusside peatusse, et Viinile üks tiir peale teha. Ausalt öeldes hakkas see linn minu jaoks laiali valguma.. Täiesti võõras ja väga suur!

Teel bussini üks rahvusvaheliselt arusaadav luuletus ka 🙂

Trahv selle eest kui sackerli võtmata ja gackerli sinna panemata jätad, on 36 EURi. Seda reklaamis sama kuts pargiteede ääres.

Bussike, millega me oma linnatuuri tegema läksime, nägi välja selline:

Sõit kestis tund aega ja me muutusime kohe üheks Viini vaatamisväärsuseks, sest igal tänavanurgal meid pildistati 🙂 Kuigi sel tuuril polnud võimalik ise ühtegi normaalset pilti teha, nägime ometi väga palju ja saime parema ettekujutuse linnast, kus me asume. Võõrasse kohta minnes tasub alati taoline sõit läbi teha, sest jalgsi ei jõuaks iialgi kõike näha, need tuurid on mõeldud aga just selleks, et tähtsamad kohad linnas üle vaadata.
Igal juhul kummardab Viini arhitektuur Kreeka Jumalaid, neid jagub iga tähtsama hoone katusele ja fassaadile ja põhjuseks see, et kreeklased “leiutasid demokraatia”, nagu giid selgitas.
Hundertwasseri kõrvale tekkis mul ka teine lemmikarhitekt – Otto Wagner. Tema hooneid on Viinis palju ja neist igaüks on eriline ja silmapaistev.

Sõitsime mööda kontserdimajast, kus peetakse neid uhkeid uusaastakontserte, mida meiegi 1. jaanuaril telekast vaadata saame. Mozarti majast, kus elades ta Figaro Pulma kirjutas, Sacheri hotellist, kus pidi pakutama kuulsat Sacheri torti ja Viini kõige suuremaid šnitsleid pakkuvast restoranist nimega Figlmueller.
Pilte sest sõidust ei ole, sest üle teiste peade, läbi elektritraatide ja inimeste-autode virrvarri polnud mõtet klõpsida. Kui jalad jälle maha said, siis pildistasime uusimat hobukübaramoodi ja katuseid:

Tänu bussituurile oli Viin nüüd natuke selgem ja suundusime kesklinna, et uhke katusega Stephansdom üle vaadata. Sinna sai siisegi, parasjagu käis missa ja asjasse mittepuutuvad inimesed seisid kiriku tagaosas raudvõre taga. Aga sealtki oli huvitav vaadata-kuulata. Panime tuhandete teiste küünalde hulka ka endi omad ja mina imestasin väga, et sellises minu meelest klassikalises ja vanamoodsas kirikus oli missa sisse pikitud kitarri saatel esitatud ja folgina kõlavaid laulukesi, millele rahvas kaasa laulis. Meenutas veidi filmi Nunnad Hoos.. 🙂

Lynx oli piisavalt hull, et võta ette kiriku torni ronimine. Kuigi mälestused tapvast Gdanski tornist olid veel värskelt meeles.. Mina ostsin teda oodates mõned postkaardid, et neid koju ja mu Postcrossingu loterii “Track my vacation” võitjale USA-sse saata.
Umbes poole tunni pärast sabus suht räbal Lynx, juukseotstes higitilgad ja iga minuti tagant läkastav. Njah.. peame ikkagi sporti tegema hakkama 😉
Aga esialgu oli vaja hoopis söögipood leida, sest kell hakkas 6 saama ja meie puhkuse põhisündmus, Celtic Womani kontsert, lähenema.

Leidsime poe, mis oli väljast kui tavaline brändibutiik. Õnneks olin ma varem netist Viini toidupoodide kettide nimesid näinud ja silt nimega Billa ukse kohal reetis poe sisu.

See söögipood oli kolmekordne. Korruste vahel liikusid liftid, nii et lükkad oma ostukäru sinna sisse ja sõidad kas maa alla liha ja külmkappide juurde, 0-korrusele juurikate, leibade ja jookide või esimesele korrusele tööstuskauba, tee-kohvi ja piimalettide juurde.
Piimaleti kõrval oli munalett, kus müüdi ka valmiskeedetud ja tumepunaseks värvitud mune..
Kuna meil on toas mikroahi ja pliit (lollakas elektroonilise tablooga pliit!), siis saime külmikust igasugu kohalikku valmistoitu katsetada. Ajast ees pean ütlema, et šnitsel maitses suurepäraselt ja spargliga makaronid olid ka täitsa head.
Eriti head olid aga Austria oma maasikad ja lapikuid virsikuid pole me veel proovinud.. 🙂
Mina vahin alati tootedisaini ja peab ütlema, et Austrias osatakse ilusaid pakendeid teha.
Ja selline toidupood oli igal juhul elamus omaette!

Nüüd jäi üle vaid hotelli tagasi tormata, teekond Linnahallini veelkord üle vaadata, korralikud riided selga ajada ja kontserdile minna.
Sõitsime kahe U-bahniga ja teisest välja astudes ei viidanud miski Linnahallile, kuigi kaardilt tundus, et tegu oleks nagu suure väljakuga, mille keskel asub see hiiglaslik maja. Jalutasime natuke edasi ja siis nägi Lynx üht naist ja meest, kel oli keldi rist kaelas. Sättisime endid selle paari sappa ja me ei eksinud – varsti olime Linnahallis.
Kunagi leidsin ma Stockis käsitöömessi ise kootud ja kaunistatud baretiga naise järel kõndides, nüüd jõudsime keldi ristiga mehe järgi CW kontserdile 🙂

Pileti peal oli kontserdi algusajaks 20:00 ja õnneks polnud seekord tegu väravate avamise ajaga, vaid tõesti kontserdi algusajaga.
Saal oli umbes nii suur kui 1/3 Tallinna Linnahallist, kaunilt tumepunane.
Oli kummaline tunne seal saalis istuda.. Uskumatu, et kunagi ulmelisena tundunud unistused saavad teoks. Ärev, sest kohe-kohe pidid lavale tulema need, keda me aastaid vaid DVD-lt näinud olime. Minu lemmik Chloe ja Lynxi lemmik Lisa, lisaks täiesti uus liige Lisa Lambe, kes pidi olema tuntud iiri laulja ja näitleja, aga jätkab nüüd oma karjääri CW-s.

Mõtlesin eile õhtul, mismoodi on võimalik kirjeldada emotsioone, mida see kontsert tekitas.. Kontsert, kus kõik oli täiuslik – lauljate hääled kõlasid koos nagu tõeline inglite koor, kleidid olid imelised, muusikud laval võtsid suu ammuli ja valguse mäng oli vapustav. Kuigi me istusime peaaegu et tagareas, oli ometi näha kuidas lauljad laval täiel rinnal esinemist nautisid.
Publik oli muidugi ka vinge, sest sellist huilgamist, plaksutamist ja jalgade trampimist pole mina veel enne näinud 🙂
Iga uus laul tõstis kõik ihukarvad püsti ja peale kontserti hotelli poole minnes ei saanudki aru, kas külmavärineid tekitasid emotsioonid või sadama hakanud vihm.
Üks unistus on täitunud. 2 tundi võrratult ilusat muusikat.
Mul on kolm kontserti, mis mulle ilmselt kogu eluks meelde jäävad – Pavarotti Stocki Globenis, Tätte ja Matvere Pirita kloostri varemetes ja nüüd ka Celtic Woman Viini Stadthalles. Mõtlen, et mis on järgmine? Kas ühel päeval täitub ka see unistus, et ma istun saalis, kus esineb Celtic Thunder? Unistustel on kombeks täituda kui neid piisavalt suurelt unistada.

Mõtlesin, mis loo ma siia lõppu mängima panen.. Öösel oli une taustamuusikaks “Fields of Gold”, aga siia panen hoopis ühe mitte nii tuntud loo, mis tekitas külmavärnad ja pidi peaaegu pisarad silma kiskuma: “Isle of hope, isle of tears”

Advertisements

2 thoughts on “Esimene tutvus Viiniga ja KONTSERT!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s