Puhkuse algus

Alles see oli kui me võtsime ette suht hullu teo ja alustasime oma Ülestõusmispühade nädalavahetust sõiduga Riiga kell 2:25. Nüüd siis alusatasime niimoodi oma suvepuhukuse esimese osaga.
Tegime kodus puhkuse liikusid – grill, maasikatort (ma suutsin elus esimest korda panna tordi sisse normaalses koguses želatiini! Mitte liiga palju, nagu tavaliselt..) ja maasikašampus. Vahtisime telekat ja lobisesime emaga. Ja siis, kella 22 paiku, läks rabelemiseks. Seis oli lõpuks selline, et Riia bussini oli 20 minutit aega ja Lynx tõmbas veel läpparist vanu pilte oma arvutisse.
Igal juhul jõudsime me bussile, ajasime ühe mamsli meie kohalt ära (üllatavalt oli see öine buss rahvast täis, aga me ei soovinud eraldi istuda) – see pobises küll kõvasti “gospadi” aga istus siiski oma mehe kõrvale, ja siis sai lõpuks silma looja lasta! Nägin Eesti-Riia piiril olevaid tuulikuid ja magasin edasi kuni maavärisemiseni! Nii ma vähemalt arvasin kui buss äkki rappuma hakkas. Silmad lahti, vaade välja – Riiga jõudsime! Riias on jubedad tänavad! Vähemalt meie buss rappus aegajalt nagu tõeline proteesilõhkuja..

Lennujaama jõudsime 4:25. Lynx tegi masinas check-ini ära ja saatsime oma kohvrid ka teele. Erakordselt läbimõeldud pakkimise tulemusena kaalusid me kohvrid vaid 10 ja 14kg. Air Baltic kasseerib nimelt iga ülekilo eest 15 EURi, aga meil on vaja nendega puhkuse lõpus ka Veneetsiast Riiga lennata..
Ja siis tekkis hundiisu! Paar putkat oli lahti, sealt saime kabanossi, kolmnurksed võikud, pohlajogurti ja kohvi. Sõime, vaatasime kuidas lennujaama ees sõitsid tammeokstega ehitud taksod (Jaanipäev ju!), kuidas saali nurgas magasid rändurid ja kuidas üks Itaalia perekond üle lennujaama kõlava häälega omi asju ajas.
Eelmisel päeval loetud juttu, et lennule peaks saabuma 3 tundi varem, sest lennujaam on ülerahvastatud, ei paistnud kuskilt. Aga kell oli ka kole varane..
Mõtlesime korraks, et võiks Riia linna sõita ja seal ringi vaadata, aga ei viitsinud hästi. Hiljem selgus, et oligi hea, et ei läinud, sest päikesest sai kiirelt vihmasadu.
Läksime turvakontrollist läbi. Kuna sealgi valitses tühjus, siis lõbustasid nad ennast Lynxi fotokoti lahtipakkimise ja 4x läbi valgustuse laskmisega. Lynx paistab alati lennujaamades kahtlase tüübina 😛

Sees algas ootamine.. Igal pool magasid inimesed, pinkidel ja pinkide all. Meie tukkusime pingil, aegajalt silmi lahti rebides ja uuesti mingisse erilisse poolunne vajudes, et siis jälle üles ehmatada. Kell liikus nagu vana ja väsinud tigu. Vaevu vedas ennast 6-ni, 7-ni. Kella 8 paiku hakkas äkki rahvast tekkima. Meie väravasse, B6, ilmus suur Barcelona lennuk ja sellega koos hulga ootavat rahvast. Samuti üks suur punt esmapilgul hispaanlastena paistvaid vanamehi. Noored mustanahalised istusid akna all reas, igal suured kõrvaklapid peas, Appled süles ja nautisid muusikat. Meie vastas istusid kaks vanemat venekeelset prouat, riietatud valgetesse capritesse, valgetesse karvaste kraedega kampsidesse, mukitud, ketitud, lokitud ja kontsastatud. Nemad läksid Tenerife lennule.
Hispaania vanamehed osutusid vist siiski tüklasteks, sest ühel hetkel hakkas üks neist kõigile sektoris viibijatele suurest paber-kilekotist miskeid türgi krõbinaid jagama, ümmargusi, jahu maitsega. Igaühel käsutati peopesad ette ja valati teiste ergutuse saatel peod jubinaid täis. Igal juhul aitas see tukun-ärkan-tukun-ärkan staadiumist välja saada ja tekitas pisut elevust.
Kõlaritest kostis kogu aeg kutseid – sina ja sina, tulge kiiresti, teie lennuk on juba lahkumas! Enamuses tuulepäid olid sommid, mõned eestlased ja venelased. Imestasime, et kuidas küll niimoodi oma lennu algus maha magatakse kui äkki kostis kõlaritest, et KÕIK, kes tahavad Viini lennata peavad nüüd kiiresti oma väravasse B4!!! minema. Vat nii. Meie ja veel mitmed istusime algsest välja kuulutatud B6-s.
Väravasse, bussile ja bussiga lennukini.
11:20. Lend algas.
Lennukis Lynx magas, mina olin endiselt poolunes, kuulasin muusikat ja lugesin aegajalt lennuki ajakirjast artilkeid, mida ma muidu kunagi ei loeks. Kasutasin esimest korda lennuki vetsu, mis oli kui pool kilukarpi ja tabasin ennast mõtelt, et mis lennukid need küll filmides on, kus WC-d on suured nagu vannitoad ja kaks inimest seal alati mehkeldama mahuvad..
Seekord nautisin lennuki raputamist, igal juhul oli see vaheldus 7 tundi lennujaama pingil vahtimisele.

Viin võttis meid vastu päikesega ja torssis turistide letis töötajaga, kelle 50-euroste lugemist me oma ilmumisega segasime. Ostsime Viini turistikaardid, kehtivad 72 tundi, saab tasuta transpordi ja muuseumites-kohvikutes alet. Just alet, mitte tasuta, nagu Stockholmi kaartide puhul, kus on terve raamatutäis kohti tasuta!

Viini Lennujaam oli üllatus – selline väike, vanaaegne ja putkasid tihedalt täis.. Miskipärast kujutasime mõelmad ette suurt ja heledat hoonet, nagu Arlandas.
Lennujaamast viib 16-minuti rong CAT otse südalinna. Terminalist välja astudes leiab postilt sildid U3 ja U4. Metroojuhised – enne saabumist oleks hea endale selgeks teha, mis värvi U-bahni hotelli jõudmiseks vaja läheb! Meile sobis oranž U3. Ütleme nii, et teekonnad on siin pikad, aga hästi ära märgistatud 🙂
Ma võrdlen paratamatult kõiki kohti Stockholmiga, sest too on meie kodumetropol 🙂 Nii ka U-bahni tunnelbanaga – Stockis on iga jaam kunstiteos, Viinis olid vähemalt need eile külastatud 2 jaama lihtsalt seinte ja lagedega ooteplatvormid. Aga tablood ja sildid on neil küll väga selged, nii et esimest korda linna tulija ei saa ära eksida.
Kodupeatus Volkstheater. Liikusime õue ja võtsime kaardi välja, et uurida, kuhu suunas nüüd minema hakata. Kohe oli meie juures üks vanamees, kes hilfet pakkus 🙂 Võttis meid endaga bussi peale kaasa, sõitsime ühe peatuse ja olimegi kohal. Väga sõbralik vastuvõtt!

Hotelliga oli sel korral imelik asi.. Nimelt avastasin ma nädal enne puhkuse algust, et olin Viinis bronninud hotelli, mis jäi südalinnast suht kaugele. Miks ma seda tegin, ei teagi.. Võõras linn, polnud eriti ettekujutust, kus miski asub. Hakkasin alternatiivi otsima ja komistasin väga erilise koha otsa. Nimelt on mitmes linnas selline hotellikett kui 25 Hours Hotel, mis kuulub disainhotellide nimekirja. Vaatasin nende kodulehe pilte ja olin vaimustuses! Lootsin sel reisil Lynxi millegi erilisega üllatada ja nüüd oli see mul õnnestumas. Isegi tube oli veel saada ja üllatuspakkumisega “maga 3 ööd, saad ühe tasuta!”. Lisaks olid hinnas hommikusöögid, hotell asub otse vanalinna kõrval ja lõppkokkuvõttes tuli u. 60EURi odavam kui too esimene hotell.
Hotell ise asub üliõpilaste ühiselamu 7. ja 8. korrusel. Sissepääsemisega oli veidi probleeme, sest kirjad allkorrusel olid vaid saksakeelsed. Aga üks kena noormees oli lahkelt tõlgiks. Eks see paistab juba välja, aga olgu öeldud, et saksa keeles oleme me mõlemad ühtviisi tobud..
Sõitsime üles, saime toavõtmed ja peale esimest tiiru toas teatas Lynx, et see on tema elu vingeim hotellituba! Suurepärane 🙂 Minu elu vingeim ka!
Alguses me ainult vaatasime ja siis filmisime (Canoni D600 on ikka tore fotokas!) ja siis ma pildistasin kohe pikalt 😛

Toas olid veel jaam iPodi jaoks, et seda kõlaritest kuulata, joogamatt ja rõngas, mida vöö ümber keerutatakse, kööginurk! Eriti mõnus on valge, kulutatud välimusega puit, millest on kõik kapiuksed ja laud ja pink vannitoas.
Seinamaaling on võrratu! Kogu hotellis on tsirkuseteema ja sel kujul serveerituna, mulle tsikrus isegi meeldib 🙂
Terve toa välimine sein on maast-laeni aknad ja siit avaneb ilus vaade uhketele Viini majadele.
Päikesepaiste asendus küll kiirelt lausvihmaga, aga me olimegi omadega nii läbi, et vajasime uinakut. Tänu vihmale polnud ka süümekaid, et kas me siia magama sõitsime või mis!?!

Kiitus ja tänusõnad emale, kes oli meile kohvrisse võileibu poetanud – kuna pizzat tellida ei õnnestunud, sai neist meie õhtusöök! Ja seda kohvertelekat vaatasime ka – kõik puha saksa keeles. Paistab, et siinsed telejaamad filmidel subtiitreid ei tunnista..

Kirjutan seda lugu uuel hommikul. Pilvede vahelt piilub päike, kell on eesti ajast tunnikese taga ja hommikusöök ootab.
Täna õhtul toimub see sündmus, mis on süüdi meie praeguses puhkusemarsruudis – Celtic Womani kontsert!

PS: Kui kellelgi on aimu, kuidas fotokaga filmitud video pisemaks teha, nii et seda veebi üles saaks laadida, olen õpetuse eest tänulik ja näitan edaspidi ka videosid 🙂

Advertisements

6 thoughts on “Puhkuse algus

  1. Kas Youtube ei aita?
    Video sinna ja link blogisse?

    Igatahes toredat ja turvalist reisu.
    Turvalist just eriti, mul üks sõber käis just Türgis, Istanbulis, kus tema pangakaardiga väga inetusti ümber käidi 😦

  2. Küll sina oskad huvitavalt kirjutada – ja küllap teil ongi huvitav reis! 🙂 Saksakeelsetes riikides ei tunnistata jah subtiitreid. Algul oli nii võõras, kui originaalhäält ei kuulnud, eriti neis sarjades, mis meilgi näidatakse. Nüüd olen harjunud!

  3. Estrile…
    küsimus oli video mahult väiksemaks tegemine. YouTube üles laadimisel laetakse üles video täies mahus ja see on aeganõudev protsess, eriti hotellis.

  4. Jälgin huviga sinu- teie reisikirjutist. Ilmad pidid ka ilusamaks minema, saate rohkem jalutada ja vähem magada. Tuba on teil igatahes vinge.

  5. Aitäh, Avo! Katsun mõnel õhtul selle programmiga tutvust teha 🙂
    Saksa keele pealelugemisest – Simpsoneid oli kohe väga kummaline vaadata.. Homer ei olnudki justkui Homer 😛

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s