Et ei ununeks, millised kangelased me oleme :)

Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat?
Kui “jah”, siis loe palun edasi!

Sa oled sündinud pärast 1980. aastat….
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!

Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie, kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema.

MIKS?

Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid.
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks.
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!
Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku.
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi.
Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid…
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.

Kas SINA kuulud ka nende hulka?

ÕNNITLEN!

ME OLIME KANGELASED!

Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa, kui loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!

*******************************************************

Advertisements

4 thoughts on “Et ei ununeks, millised kangelased me oleme :)

  1. Aga seinakontaktid? Juukseklambriga torkides sai korralikult särtsu! Olime küll kangelased. Ja oleme praegu ka, meid nii kergelt ei murra!

  2. meie sõime koos teiste uue paneelmaja lastega vundamendi vahelt õngitsetud kitti ja kujutasime ette et see on näts….
    parimad meist kastsid kiti veel suhkru sisse…
    loomulikult ma õnnitlen ennast.DD

  3. Tänud meeldetuletamast! Me närisime ka kitti. Ja kiskusime hammastega pajukoort okste pealt. Ja mäletan hästi kui ma käe katki tõmbasin, siis sai laevaremonditehase taga olevas vikerkaarevärvilises veeloigus seda haava pestud 😛

  4. Olen sündinud 1985. aastal ja kogu see teema on nii nostalgiliselt tuttav – ei olegi nii, et kui oled hiljem kui 1980 sündinud, siis ei jaga asjadest midagi. Minu lapsepõlv ühes Eesti armsas väikelinnas just selline oligi 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s