Üks tavaline laupäev

Hommikul toast õue astudes krabiseb muru talla all. On olnud selle sügise teine öökülmaga öö. Tageteste lehed on muutunud tumeroheliseks, kaevu kõrval oleval mustade kobaratega lillel on pead lontis. Aga õhk on mõnusalt värske ja päike särab. Vürtsine hommik!
Ükski hingeline ei liigu. Bussipeatuseni kohtan vaid koeri ja vareseid.
Külm õhk meelitab Sauga jõe peale udutriibud, mis kohtuvad Pärnu jõe udutriipudega ja hajuvad lahel.
Bussis näen esimesi inimesi. Käsipuude küljes ripuvad kollased meenutused – 5 peotäit puu- ja köögivilja päevas! Mul on kotis kolm peotäit – 2 õuna ja üks pirn. Meil on sel aastal kehv puuviljasaak.

Linn on sama vaikne kui kodutee kuigi ei ole eriti varajane tund.
Laupäev, kell 9:00.
Mu teele jääb kolm kastanit. Igaühe all on praegu pruunid läikivad ahvatlused. Mul on mõlema jaki taskus juba mitu-mitu kastanimuna, aga lapsepõlvest on sisse kodeeritud, et neist ei saa niisama mööda minna!
Teine kastan otsustab mulle kingituse teha ja viskab ühe muna koos okkalise kestaga mulle otse nina alla. Üks samm veel ja see oleks maandunud mulle pähe. Juurdlen, kas okkad oleks mulle pähe kinni jäänud või oleks kastan siiski maja kukkunud. Eelmisel nädalavahetusel tamme all riisudes, sain tõruga kuklasse. Kujutan ette, mis tunne oleks olnud mundris kastaniga piki pead saada!

Tööl avan välisukse, sätin asjad korda ja istun maha. Rahvast veel pole ja ma hakkan kuduma. Soktoobrikuu on alanud!

Tasapisi hakatakse siiski ärkama. Näen nädala jooksul tuttavaks saanud nägusid. Nad toovad mulle uudiseid, et eile helistati neile kodunt ja et seal on natuke lund maas! Põhja-Soomes. Ostavad soojad kindad ja sallid. Ja villast lõnga 🙂
Mulle meeldivad inimesed, kes armastavad lõnga! Nii nagu mina ise võin lõngariiulite ees veeta tunde, nii ma naudin ka teiste lõngahulludega vestlemist.
Kaks naist astuvad sisse. Eile nad ei käinud. Üks räägib oma langetõvest ja et eile oli olnud paha päev. Tema kireks on käsitöö ja me mõistame teineteist täielikult, et päeval pole jumet kui pole saanud midagi kududa. Tema valib mütsilõnga ja tema kaaslane Virpi räägib, kuidas nad elavad.

Virpil on 6 oma last ja 3 lapsendatud last. Enamus neist on juba suured ja neil on omad pered. Nädalalõppudel on laua ääres alati kogu pere ja siis on seal lapsed, laste abikaasad ja kõik 15 lapselast. Tema ise, tema mees ja seesama lõngafänn, kelle hooldaja ta on ja kes tema juures elab. Ise on ta käbe ja rõõmsameelne.
Kes palju teeb, see palju jõuab.
Lahkudes nad kallistavad mind ja kinnitavad, et nad tulevad uuel aastal jälle. Soovivad kauneid Jõule ja lähevad. Lõngafänn Virpi käele toetudes, lõngakott üht sanga pidi näpuvahel.
Seisan õues kuni nad hotellini jõuavad. Nad teevad teel paar puhkepausi, vaatavad lahkuvaid linde ja lähevad siis edasi.

Päike paistab, aga õues on külm.
Pähe tuleb mõte, et vaja oleks homme Tallinna sõita! Et pühapäeval on 2. oktoober kui Tuulevikse Öö jaht merele läheb. Et läheks ja lehvitaks neile.
Paari minuti pärast öeldakse raadios, et nüüd on nad läinud.

Õige, pühapäeval on juba 3. oktoober.
Kurb tunne tekib..

Tööpäev veereb lõpupoole. Saan ühed sokid valmis ja teised alustatud. Aegajalt käivad päikesest rõõmsad soomlased ja rootslased. Kulutavad oma viimaseid kroone ostes sokipaari või sallikese või allahinnatud lõngakera. Soovivad kaunist sügist ja rõõmsaid Jõule ja lahkuvad. Kodupoole.
Järgmisel aastal tulevad nad jälle ja küsivad uksest sisse astudes mu käest, kas ma mäletan neid? Häbilugu, paljusid ei mäleta.. Aga paljusid mäletan. Juba aastaid!

Koduteel saan Lynxiga kokku. Me ei viitsi kuskile kõrvale põigata, vaid lähem otse koju. Nädal on olnud pikk, 6 tööpäeva jutti. Puhkus on igati välja teenitud.
Kibelen mere äärde jalutama. Lynx ei viitsi.
Ootan veidi, et päike madalamale vajuks ja lähen üksi.
Naljakas – siin ei ole kedagi! Ei metsatukas, mis jääb meie kodu ja mere vahele, ega mere ääres. Siiski – üks rebane jookseb teele. Peatub kui mind märkab. Vaatab natuke aega mida ma teen ja lippab edasi. Valge tutt saba otsas.

Meri on nii vaikne! Ei tuult, ei inimesi ega paate. Ainult linnud, kes kogunevad parvedesse ja otsivad ööbimispaika. Aegajalt kostab luikede kruuu. Nende kolmnurgad ei ole veel paigas, vedajad teevad veel omaette tiire ja küljed tatsavad veeääres.

Imestan jätkuvalt selle üle, et rannas ei ole kedagi!
Päike laskub kiirelt, igas sekundis on merel eri värvid.
Siin on nii vaikne, et on kuulda, kuidas väikesed lained kaldale rulluvad. Väikesed, sentimeetri kõrgused lained.
Päike kadus.
Mina mõtlen jahile, mis täna oma pikka teekonda alustas.

Kui paljudel meist on oma suured unistused. Sellised, mis tulevad aegajalt vaid korraks pähe ja mille me siis kiiresti eemale peletame, sest hirmutav on omada nii suuri unistusi. Me hoiame neid hoolega eemal, et nad ei jõuaks päris pähe, et nad ei muutuks unistustest mõteteks. Sest unistused asuvad sellises kihis, mida saab kontrollida, mille võib endast eemale ajada ja sobival hetkel jälle natuke tagasi tuua.
Mõtteks saanud unistused on aga kogu aeg peas. Nendes on võimalust. Reaalsust. Nad tulevad siis kui ise tahavad ja hakkavad tavalist elu segama. Need tuleb täide viia. Sest muidu ei saa enam elada.
Ja nii me näeme kõvasti vaeva, et meie unistustest ei saaks mõtteid. Sest kui unistust unistades lööb põlema esimene mõttekilluke, oled kaotanud.

Kui palju ma olen mere ääres käinud ja unistanud, et siit edasi minna. Kui paljude laevade ja praamidega on saanud sõita, ikka teades, mis ees ootab ja kuhu ja kuna need laevad jõuavad. Laevatäis inimesi, kes vaatavad kella ja loevad minuteid ja rõõmustavd kui laev randub õigel minutil.
Aga minna nii, et ei tea kuna ja kuhu jõuad. Ei tea, millisel minutil möödud mõnest saarest, millisel minutil näed vee tagant maad ja millisel minutil tekib järjekordse lainega pihta saades mõte, et seda vett on ikkagi liiga palju..
Sellist unistust hoian ma selles kohas, kus elavad unistused ja ei luba sel saada mõtteks. Mõtteks saavad need hetked, kus ilma laevale astumata enam elada ei saa ja siis saab külastada mõnd sõbralikku naabermaad, kõõluda laevalael ja vaadata seda väikest vett, mis meie ümber vahel laineidki tekitab.

Kruuu ja kaks inimest rannas!
Üks paat läheb oranži-kollasekirjule merele, küllap kalamehed.
Ma loodan, et rändurid saavad oma reisilt selle, mida nad loodavad saada. Kui maapeal tekkis hinge auk, siis meri suudaks selle täita. Et nad näeksid laineid, mida nad ei ole enne näinud ja päikesetõuse ja loojanguid, mida meie maal ei kohta. Et nad kohtuks südamelt ja mõtetelt rikaste inimestega. Et neil ei tekiks tunnet, et seda kõike poleks vaja olnud ja et nad saaksid igast päevast rõõmu tunda.
Ja et meie kuuleksime nende tagasisaabudes uut ja ilusat. Jutte ja muusikat.

Rahvast koguneb randa rohkem. Mõned sõidavad mootorratastega otse veeäärde. Pimedaks kisub ja on aeg koju tagasi minna.

Vee ääres oli soe.
Astun kõrkjate vahele ja kahelt poolt tungib peale jäine külm. Autotulede valguses on näha, kuidas paks valge udu voogab üle tee. Auto kaob ja mina olen keset valget jääaega, mis tekkis sekundiga eikusagilt. Mõtlen, et kuhu see rebane nüüdseks jõudnud on, kes enne üle tee jooksis.

Asfaldile jõudes kaob külgedelt pealesuruv külm ja teepinnalt tõuseb sooja. Eemal kõrkjate kohal hõljuvad paksud piimjad laigud ja kostab sadu linnukeeli.
Enne kui metsavahele astun vaatan veel tagasi vee ja majaka poole.
Tundub, et saitegi oma Tuulevaikse öö..

Advertisements

2 thoughts on “Üks tavaline laupäev

  1. Tükk aega mõtlesin, mida siia kirjutada… Tahaks tegelikult vaid öelda, et see kõik on nii hästi kirjutatud ja nii ÕIGE!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s