Puhkuse lõpujutt

Oleme nüüd juba 3 päeva kodus.
Tagasi Poolast ja Stockholmist. Uuesti tööl. Vaatasin Stockholmi pilte ja mõtlesin, et on veel asju, mis võiks kirja panna, et meelest ära ei läheks.

Viimasel Gdanski- ja Poolapäeval käisime veel sel suurel, kogu linna vallutanud laadal. Ostsime kaasa Poola leiva ja minu meesinimene pidi linnaväravate vahel kükitava müüja käest ostma rootsi lipu värvides wuwuzela 😛 10 žloti eest. Tuututamist küllaga! Hääl nagu nohuse londiga elevandil või eriti tõrksal eeslil..

Sadamasse jõusime piisavalt vara, et jäi aega kohvritega Gdanski kauneima, kuid mitte enam töötava majaka juures käia. Lynx oli unustanud kirikutorni ronimise vaeva ja sukeldus majaka sisemusse. Mina jäin meie kohvrite valvesse.

Poola viimane elamus oli üsna kurnav.
Me teame, kuidas kõik, kes Tallinnast Rootsi laeva peale lähevad, kiruvad seda pikka Kolgata teed, mis laevani viib. Gdanski sadamas ootas meid üllatus. Laeva kõrval oli sinka-vonka trepp, mida mööda sai igaüks, kohver süles, laeva viienda tekini ronida! Õudne!!! Ülesjõudnud taarusid laeva sisemusse.
Kajut seevastu oli meeldiv üllatus, sest oli pea poole suurem kui Tallinki laevadel. Mitte kuigi helikindel, aga tõeliselt avar ja kuna meie 4-ses kajutis olime vaid meie kahekesi, siis saime ülemistelt naridelt padjad pihta panna 🙂
Sõidu ajal nägime tumedate pilvede vahelt paistmas eredat vikerkaarejupikest. Eriline vaade!

Päeval kell 1 jõudsime Nynäshamni sadamase. Otsustasime, et sõidame Stockholmi mitte bussi, vaid rongiga. Jalutasime raudteejaama ja peale veidi seal passimist selgus, et teel on mingi remont ja selleks, et saada rongile, oli vaja sõita järgmisse linnakesse. Bussiga.
Ok, buss+rong ja olimegi Stockis, kus oli just lõppenud karmimat sorti padukas.

Oleme käinud kõigis neljas Stay At Apartment hotellis, mida Stockholm pakub. Sedakorda katsetasime täiesti uut, Lindhageni Stay At`i.
Miskipärast arvatakse paljudes hotellides, et nende külalised soovivad ennast aknast alla kukutada. Muudmoodi ei oska ma selgitada akende eest linkide eemaldamist. Sedakorda oli toa neljast lingist kolm ära võetud. Kõige väiksemal aknal oli see siiski külge jäätud ja kuna ma reisisin omaenda MacGyveriga, siis läks tal suure akna avamiseks vaja vaid porgandikoorimise nuga ja tavalist nuga. 🙂 Ja õhk pääses meie tuppa! Jeeee 🙂
Sest konditsioneer oli pähe võtnud mitte töötada ja püsis mõnuga 23C peal. Kuigi ma üritasin teda lausa 15C peale sättida. No igal juhul oli meil nüüd täiesti avatud suur aken.

Teisel päeval linnast tulles maandusime voodile. Kus inimene hotellitoas istub – kas tooli peale, mis on lauakese taga või voodile? Voodi peal on mõnusam, loogiline! 🙂 Seega – Lynx hakkas oma uut raadioajakirja lappama ja mina klõpsutasin telekapulti. Ja voodi hakkas liikuma.. Alguses mõtlesin, et mu meesinimene teeb nalja ja tõukab seljaga voodit seinast eemale, aga tema oli sama üllatunud näoga kui mina. Järgmisel hetkel tegi meie istumisalus viimase nõksaka ja madrats kolksatas põrandale.
???
Mis edasi? Tekid ja padjad maha ja voodi külje peale püsti. Selle kaadervärgi jalad olid karkassi külge kinnitatud igaüks ühe lahtise mutriga. MacGyver tegi sedakorda vispliga iga nelja voodinurga juures natuke maagiat ja siis saime selle õrna eluka taaskord oma tudisevatele jalakestele tõsta. Mina suhtusin sellesse voodisse igal juhul terve ülejäänud nädala ülima respektiga. Wuwuzela omanik tegi aga meie lahkumispäeval ühe liiga järsu liigutuse, mille tulemusena voodi põhi otsustas mõned ribid välja sülitada.
Remontimissoovi enam ei olnud. Lynx teatas, et peksku ise oma krdi voodi ribid uuesti paika!

Kes tõotas, et aitab selleks puhkuseks igasugu loomaaedadest? Ja kes käis veel 2x Stockis oleku jooksul Skansenis?
Ok, Skansen on veel palju muudki peale loomaaia..

Sedakorda nägime me päris lahedaid asju. Näiteks kuidas metsseapõrsad omavahel jõudu katsusid.

Ja kuidas kolm emaga ühesuurust karupoega ema tisside otsas rippusid ja piima imesid. See oli täiesti hämmastav vaade.. Üheltpoolt saime me näha midagi väga intiimset metsloomade elust ja teiseltpoolt.. oli mul kogu aeg silme ees pilt kunagi netist loetud artiklist, kuidas üks ema kuskil ilmanurgas oma koolis käivat poega imetas.. Eh, ma ei taha sel teemal pikemalt peatuda. Jääme selle juurde, et vaade oli haruldane ja jääb kindlasti meelde!

Nagu ikka suveõhtuti on Skansenis rahvatants. Me tunneme seda tantsugruppi juba nii hästi, et vaatame – ah, näe, täna seda ei olegi ja see mees tantsib sedakorda selle naisega 🙂 Nüüd oli neil üks uus tants. Mida nad ise ka veel väga hästi ei osanud. Õnnetuseks oli see tants ka üsna pikk 😛
Peale etendust lendas üle meie peade ilus roosa kuumaõhupall. Meenus, kuidas kunagi aastaid tagasi Tartu lauluväljakul, Jose Carrerase kontserdil, hakkas äkki laualukaare tagant kostma kõva ähkimist. Jose jättis laulmise katki ja varsti ilmus ka ähkija ise – suur pall, mis aeglaselt üle väljaku hõljus. Tunduvalt madalamalt, kui need pallid siin, Stockholmis.

Katsume alati Skansenist lahkuda laevaga. Lahedad praamid sõidavad Gröna Lundi lõbustuspargi nurga juurest otse Slussenisse, vanalinna nurgani. Seekord juba hämardus ja vee kohal tuledesäras pöörlev karussell oli kuidagi müstiline ja filmilik..

Stockholmi osa meie kahenädalasest puhkusest oli seekord üks paras looderdamine. Oli päevi, kus me ei viitsinud isegi fotokaid linna kaasa võtta! Jalutasime lihtsalt mööda vanalinna või sõime kai ääres jäätist. Me ikka ei pääse neist suurtest kultuuriüritustest – teisel päeval peale meie saabumist hakkas Stockholmi kultuuri- ja muusikanädal. Rahvast taaskord palju ja tümakat ka. Aga kui õigetes kohtades liikuda, siis saab seda kõike vältida. 🙂

Eelviimasel päeval kui taaskord kai peal jalutasime ja jäätist kugistasime (palav oli ja see sulas mõnuga!), ütles Lynx, et meis ei ole piisavalt särtsu. Et me ei ole viitsinud selle nädala jooksul midagi teha! Nooh, ütleme nii, et ma oleks täitsa rahul ka sellise puhkusega, kus ainsaks ülesandeks ongi vaid hommikune ärkamine ja hilisem raamatulehtede keeramine. Aga tundus, et midagi peab siiski ette võtma! Kes tahab oma mehe jaoks ilma särtsuta olla?
Seega pakkusin, et me võiks kohese efekti saavutamiseks kasutada neid juhtmeid, mis sealsamas seisnud avatud elektrikapist välja tolknesid. Lynx arvas, et ta ei pidanud siiski silmas nii vägevat särtsu.

Otsus olemas – viimase puhkusepäeva veedame Vaxholmis. See on sildadega Stockholmiga ühendatud saar, millele pääseb siiski ka hoopis stiilsemalt – nimelt 110-aastase vana laevaga nimega Västan. Laevuke väljus lossi juures olevalt kailt kell 9:30 ja seilas uhkelt saare poole. Peatudes aegajalt, et mõni kiri teele ette jäänud saartele toimetada või mõni inimene suvilasse viia. Peatumine käis robaki! vastu kaid sõites. Tundub, et tol ajal kui see alus ehitati, ei tuntud veel seda hooba, mille nimi on tänapäeval pidur.

Vaxholmis on omamoodi elu. Nagu saartel ikka. Astud laevalt maha ja tunned, et oled erilises kohas. Sadamakese butiikide pidajad avasid oma ärisid, ühe poeomaniku koerake käis järjest avanevatest ustest sisse-välja ja küllap sai igalt poolt ka mõnusat ninaesist või sõbraliku patsutuse. Inimesed sõid oma paatides hommikusööki. Herilased tiirutasid ja otsisid oma hommikust ampsu.
Vahtisime pisut uniselt üht Vaxholmi turistiteatmikku ja otsustasime, et seal ei ole mitte mingit infot, mida me võiks kasutada. Seega – teele! Omapäi.
Esimese asjana jäi meile silma ülekäiguraja posti külge paigaldatud tahvel ja kilekotid. Sel saarel on firmasid, mis sponsoreerivad saare puhtust. Niimoodi:

Järgmine nurga taga oli kollane tornidega maja, mille rõduaknad olid kaetud heegeldatud linikukestega – lõpmata nunnu 🙂

Ühe keraamiku ukse taga oli kauss kivikestega, igal midagi armsat peale kirjutatud:

Sattusime kõige armsamasse kohvikusse! Eesaed nagu ikka, mõned lauad ja toolid, paar põõsast. Aga astu uksest sisse. Kohvikuruumi. Ja sa näed lauda, mis tegelikult võiks eksisteerida vaid mõnes raamatus või postkaardil! 2×1,5 meetrit täis kõikvõimalikke lõhnavaid ja kauneid saiakesi ja muffineid ja kooke ja.. Kõik, kes sellesse ruumi sisse astusid, jäid ahhetades seisma 🙂

Meie valik tuli siiski hoopis teisest letist. Nimelt on augustikuu Rootsis vähkide söömise kuu. Poed on täis temaatilisi salvrätte ja linikuid ja lampe ja muidugi igasugu krevette ja krabisid ja vähke. Meie polnud elusees ühtki korralikku krevetisaia söönud, nii et leidsime, et see on just see asi, mis antud hetkel täiuslikult passib!

Nii me siis istusime. Kohviku tagaaias, vee ja kõrkjate ääres. Vaatasime, kuidas lähedalasuvatelt saartelt sõidavad Vaxholmi pisikesed paadid, et poes käia ja siis koju tagasi podistada. Üks umbes 10-aastane poisike sõitis oma emale vastu. Suuremad laevad tekitavad mõnusa lainetuse, et kogu roostik hakkab justkui elama.
Inimesed istuvad ja naudivad päeva!

Aga et mitte taaskord särtsu kaotada, ajame endid ikkagi püsti ja liigume edasi. Samas majas on ka pisike tasuta muuseum. All ruumides üks vana elamine ja üleval kalameeste, puutöömeeste ja kingsepa töötoad.
Alumistes toakestes ei jõudnud ma ära imestada ja pildistada seda ilusat vana käsitööd, mis seal kappide ja toolide ja voodite peal oli!

Jalutasime sadamakeses ja laudteel, mis oli ehitatud kaljude äärde, vee kohale. Edasi kiriku hoovi ja sinka-vonka majade vahelt sadamasse tagasi. Kail oli tohutult rahvast. Kõik nad trügisid kohale jõudnud vana Västani peale. Meie eelistasime rahulikumat sõitu ja seekord astusime kaasaegse Cinderellapaadi peale.
Teel kohtusime sellise jurakaga:

Muide – siin merel kehtib suurema ja tugevama õigus. Ehk – kui jääd oma pisikese põksiga suurele ette ja midagi juhtub, oled ise süüdi. Seega ise pead vaatama, et nina on kogu aeg vaba vee poole, mitte ei trügi mõne hiiglase kiilu alla.

Kuna see pidi olema särtsuga päev, siis laevalt maha tulles ei suundunud me mitte hotelli tukkuma või vanalinna jalutama, vaid sõitsime vana trammiga Djurgardeni saarel asuvasse Waldemarsuddesse. See on kaunis koht, Rootsi Prints Eugeni villa, imelise vaatega veele jakõigile neile sadadele seilavatele laevadele. Istusime ja jalutasime seal, tegime nägu, et me ei saa mõhkugi vene keelest aru, sest seal sebis ringi üks hirrmus tark venekeelne tädi, kes tahtis kõigiga skulptuuridest vestelda. Kohtasime lahedat oravat.
Kui kell hakkas 5 saama, sättisime end uuesti Skansenisse, et süüa seal jube häid pakse friikartuleid (mitte neid kuivanud nässe, mis burksirestodes pakutakse) ja vaadata, kas ilves end seekord näitab. Näitas küll – tema pea kohal sebis orav, kes otsis sarapuu küljest pähkelid ja loomulikult pidi tuttkõrvadega kiisumiisu valvel olema, et äkki pudeneb orav talle ootamatuks delikatessiks. Ei pudenenud, aga meie tänud oravale, kes palju elevust pakkus!

Skanseni karud on hullud. Turnivad puu otsas ja nõtkemale oksale jõudes õõtsutavad seda energiliselt, et näha, kas ikka peab vastu!

Selline ronimine murab lõpuks ka sitkeima karu!

Kõik elukad nähtud, kõigiga järgmise korrani hüvasti jäätud, suundusime lõpuks hotelli poole. Eriti väsitav päev oli! aga särtsuga 😉

Teepeal möödusime majast, millele hakati uut krohvi panema. Aknad olid niimoodi kaetud:

Mis meie ärasõidupäeva kõrghetk oli?
Taksojuht, kellega me sadamasse sõitsime. Paistis juba alguses selline, et eriti rooli ei lubaks. Selline vana paks päss, punase näoga. Kui ütlesin, kuhu sõita tahame, hakkas ta mulle vastu raiuma, et Eestisse ei lähe laevad sellest sadamast! Et tema ei sõida Västerhamni, tema viib meid Frihamni! Etskae..
Et tema oli eelmine nädal just ühed viinud Västerisse ja nad olid pidanud taksosse tagasi tulema ja hoopis vanasse sadamasse sõitma. Ja seletas ja seletas ja pmst keeldus meid õigesse sadamasse viimast!
Mõtlesin siis, et ehk ongi sadamas mingi ümberkorraldus ja helistasin Tallinkisse. Sealt hakati mulle loengut pidama, mitu sadamat Stockis on ja millised laevad sealt kuhu sõidavad 😛
Lõpuks sai vanale öeldud, et vaidlemine lõpeb kohe siinsamas ja sõidame Västerisse.
Ülejäänud sõidu oli ta vait.
Hiljem hakkasin ma mõtlema, et ehk see oligi vanamehe taktika – venda lolli turisti, et ta tahab sõita valesse sadamasse ja tekitada sellega enda jaoks rahaliselt kasulik pikk tiir.
Pagana rootslased! Mustade taksojuhtide kombed külge õppinud!

😛

Advertisements

6 thoughts on “Puhkuse lõpujutt

  1. Eee……., aga laev saabubki ju Tallinnast Frihamnen sadamasse ???? Ma ise sõidan ka homme Rootsi ja kuna pilet on mulle ostetud Rootsist, siis just sellise juhise sealt sain, et ikka Frihamnen sadamasse jõuan.
    No, ma ei tea ???

    Aga su reisi pildid on väga kaunid ja tekst ütelmatta mõnus lugemine. Aitähh, et viitsid meile kirjutada. :-))

  2. Ei, Mareli! Kui sõidad Tallinnast Victoria või Baltic Queeniga, siis läheb laev Värtahamnenisse. Aastaid tagasi läks Frihamni, nüüd jõuavad sinna vaid Riiast väljuvad Tallinki laevad.
    Küllap su Rootsi sõpradel on veel vana info.
    Vaata seda kaarti, siin on sadamad näha:

    Ega muidu eriti vahet ei ole, suht üksteise kõrval olevad sadamad ja uuest on veel mugavam linnatranspordile minna.
    Aga kui Sulle vastu tullakse, siis on küll vahe 😉

  3. No teid viivad küll kõik teed Rootsi:P:P:P Aga loomulikult ma lugesin ja nautisin. Aitähh!

  4. Dzinkuje bardzo! Suur aitäh, sinu poolamaa reisimuljete lugemise eest!
    Sinna tasub ikka ja jälle minna;)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s