Gdanskiga tutvumas

Mitu head päeva on kirjutamisse vahele jäänud.
Läksime hotellist vara ja saabusime hilja ja rampväsinuna. Kohe kuidagi ei suutnud enam arvuti taha juttu vestma tulla. Jäin hoopis voodis poolakeelset televisiooni vaadates magama. Jah, Poolas ei näe peale Euronewsi ühti teist ingliskeelset programmi. Nad on suutnud kõigele poola keeles jutu peale lugeda. Isegi meie lemmikule – Discoverile.

Aga nüüd asja juurde 🙂
Ehk esimene täispäev Gdanskis.

Seekord oli hommikusöök jälle korralik. Ehk sain kokku panna oma tüüpilise hotellihommikusöögi: munapuder+kodujuust+vorstikesed+tomat. Kodujuust on Poolas mahe ja siidine. Väga mõnus! Lisaks pakuti arbuusilõike, mis on peale sööki suurepärased täiskõhutunde lahutajad 🙂 Lynxil on märksa raskem oma lemmik hotellihommikusööki saada – ube tomatis ei pakuta lihtsalt kuigi palju!

Kõhud täis ja linnapeale!
Üsna pea sai selgeks, et neis tingimustes ei ole võimalik mõnusalt pildistada. Kõik kohad olid täis laadaputkasid ja inimesi-inimesi ja veelkord inimesi!
Jalutasime mööda jõeäärt suure aidani, mis nii tihti Gdanski piltidelt vastu vaatab. Jõgepidi sõitis meist mööda tõeline piraadilaev 🙂


Tundus, et laat on sätitud nii, et on eraldi turukaupade tänav, söögitänav, käsitöötänav (oh, kus mul jäi üks tikitud pluus hingepeale!), ehtetänav ja vanavara tänav. Vanavara oli huvitav vaadata. Ilusat kraami, nagu peenemas antiigipoes, täielikku hullumeelsust a la “koristasin garaaži”, vana mööblit, maale, marke, münte. Väga nunnud nägid välja vanad kohvijahvatajad!

Söögitänaval suitsutati ahjus kala. Teisel pool lõhnas leib. Šašlõkk 🙂
Käsitöötänava alguses müüdi paeltikandi ja heegeldatud pitsiga eriti uhkeid laudlinu. Leidsime käsitööpoe, kus peale imeilusate tikanditega kaunistatud pluuside ja linade, müüdi ka suuri A3 mustrimappe. Mapid olid jagatud erinevate koolkondade tikandite järgi. Super! Valida oli raske, aga pidin endale ühe saama 🙂 Kogu mapitäis mustreid maksis 25 žlotti, ehk 100 EEKi.


Siis jõudsime ühte uhkematest Gdanski kirikutest. Mariacka kirikusse (Püha Maarja). Tõeliselt võimas ehitus, kuhu pidi üksteise kõrvale seisma mahtuma 25000 inimest. Lynx otsustas kiriku torni ronida, mina sättisin ennast ühe ringiliikuva ingliskeelse ekskursiooni sappa ja kikitasin kõrvu. Selgus, et seda kirikut on ehitatud nii laiemaks kui kõrgemaks. Mis alguses oli puust, see hävis põlengutes ja on nüüd kivist. Kirik on pühendatud Neitsi Maarjale. Kiriku seina peal on tohutu kell, mille alumine osa näitab aastaid ja kuid ja päevi. Keskmine osa on astroloogiline kell, millel 24 tundi ja tähtkujud ja ülemises osas on Aadam ja Eeva. Eeva helistab kella iga 15 minuti tagant. Aadam lööb haamriga kongi iga tund. Miks? Sest naised pididki elu jooksul 4x rohkem tööd ära tegema kui mehed 😉

Veel oli kiriku seinal 17. sajandi koomiks 🙂 Sellel kujutati kümmet käsku Ingli ja Kuradi esituses. 20 pilti, millelt sai näha, mida tohib teha ja mida mitte. Ja loomulikult võimas orel! Samuti 17. sajandist.

Siis jõudis Lynx alla. Rampväsinud, jalad all tudisemas ja nägu higist märg. 400 trepiastet mööda kitsast keerdtreppi kõrgustesse võttis igasuguse jõu! Vaated olid muidugi uhked olnud, aga see lõputa ronimine.. Lynx ütles, et kui ta kunagi veel tahab kuskile torni ronima hakata, siis pean ma talle Gdanski kiriku torni meelde tuletama 😛

Jalutasime edasi. Laadaputka laadaputkas kinni. Jõudsime ehete tänavale. See oleks olnud Isetegija pärlifännide ulme unenägu, sest siin rippus kõikvõimalikke pärliniite, rullidel erinevaid kette, karpides ja kastides pärleid, helmeid jne jne. Mina vahtisin kahjutundega kauneid maju, mida ei olnud putkade tagant õieti nähagi..
Möödusime “teatrist aknal”. Jäime pisut uurima, aga kuna tegu oli poolakeelse sõnalavastusega, siis polnud meil seal midagi teha. Näitlejad olid ka igavalt mustas ja hiinlasteks võõbatud. 🙂

Vihma hakkas tibama. Ja siis tugevamini sadama. Keerasime ninad hotelli poole ja veetsime seal paar tundi muljeid seedides. Mõtlesime mõlemad, et Gdanskisse tasuks veel tulla. Vanalinna majad on vapustavad! Aga tulema peaks siis kui turistid on läinud. Seega kuskil sügisel või ehk isegi talvel? Võibolla talvel. Siis on ka kõik välikohvikud majade kaitsvate seinte vahele pugenud.

Õhtu saabus. Vihm jäi järele. Läksime uuesti välja.
Vaatasime paadisadamat ja valisime endale paadi välja 😉 Praegu oli see sakslaste valduses 😛
Lahe oli see, et kaupmehed hakkasid oma kodinaid kokku korjama ja inimesi oli vähemaks jäänud. Jõudsime lõpuks minu unistuste tänavani. Selles mõttes, et olin enne meie reisi Flickrist kõigi linnade pilte vaadanud ja Mariacka tänav tundus mõnusalt filmilikuna. Õnneks ei olnud siin putkasid! Küll aga palju rahvast, kes siiski väga viisakalt ootasid kui nägid, et pildistan, ja ei astunud kaadrisse 🙂

See pilt on minu esimene HDR-i katsetus. Mul oli lausa kinniside, et ma pean Gdanskis saama proovida HDRi tehnikat ja sain ka 🙂 Kel huvi, see saab sõber Googlest otsida, millega tegu 🙂

Kuskilt tänavast kostus jubedat karjumist. Ei, kedagi ei tapetud, aga mingi bänd mängis. Hiljem käisime seda kohta vaatamas ka – iseenesest täitsa huvitav kontserdipaik – vanade majade keskel. Graffitiga kaunistatud seinte vahel. Karvaseid ja sulelisi täis. Aga kuigi muusika oleks eeldanud laaberdamist ja naabri kinganinale oksendamist (mida meie maal tihti näha saab), ei toimunud siin seda! Ma arvan tegelikult, et tõelised punkarid ja teised sedasorti tegeleased on haritud ja laia silmaringiga põnevad inimesed ja siin ma tõesti veendusin selles. Seisid ja kuulasid, lõid peaga takti ja kui külge müksasid, vabandasid viisakalt.  
Kahjuks juhtub tõelise pungihingega inimeste hulka ka palju neid, kel piisab vanast tagist ja sorakil juustest ja õlletoobist. Sisu puudub ja sellega kisuvad nad ka teiste maine alla. Me suhtume ju “sellistesse” ikka ühtmoodi, süvenemata, kellega tegelikult tegu on.

Siis suundusime peaväljakule, kus kell 21:00 pidi hakkama “Kolme tenori kontsert”. St. kolm Poola tenorit laulsid Pavarotti+Domingo+Carrerase kava. Ütleme nii, et eraldi võttes võivad nad olla kõik suht head tenorid, aga kolm korraga ei saanud kuidagi joonele. Nessun Dorma ja La Donna e Mobile kakofoonia oli nii “vägev”, et minu kõrval seisev itaallanna vangutas pead ja sosistas “mamma mia…”. Aga siiski – tuledes Gdanski peaväljakul kaunist ooperimuusikat kuulata ja natuke fantaasiale voli anda oli päris kaunis.

Kõhud tühjad, poed kinni, pizzarestoran lahti. Seega jõudsime sellelt päevalt koju pizzaga nimega “Venezia” ja kahe suure gofryga. Gofry on Poola vahvel. Suur ja mõnusalt vanaaegse vahvli maitsega. Peale kuhjatud vahukoore ja puuviljadega.
Söögid on siin maal tõesti head!

(Pilt leitud netist)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s