Torun – pisike paradiis!

Päev algas varakult, sest oli aeg sõita puhkuse järgmisse linna – Toruni.
Perrooni olime varem üles otsinud ja nüüd polnud vaja kohvritega ringi sebida.
Rong jäi hiljaks. Aga kui ta tuli, siis meenusid vanad head ajad 🙂 Kui rongid olid rauast ja roostes ja nägid välja vanad ja targad ja kõike näinud 🙂 Jooksime oma vaguni juurde ja selgus, et tegu on kupeedega rongiga. Aga meie ei leidnud oma piletitelt ühtegi numbrit, mille järgi kupeed valida. Küsisin ühe noormehe käest, et kas kohavalik on vaba? Ta vaatas korra meie pileteid ja ütles siis, et seni kuni keegi tooli peal ei istu, on koht vaba 🙂 Viipas meid oma kupeesse ja rabas mu kohvri ning vinnas selle meie peade kohale resti peale. Ei pidanud Lynxki üksi oma kohvrit tõstma. Mõlemad kupees olnud poolakad olid abiks – nad on tõesti sõbralik ja abivalmis rahvas!
Ma piidlesin Lynxi kohvrit terve sõidu aja, sest see ulatus 1/3 võrra üle resti ääre ja pidusramise korral olin mina see, kellele ta sealt ülevalt sülle oleks sadanud..

Rong hakkas liikuma ja poolakad sattusid jutuhoogu. No ikka tõsiselt hoogu! Naljakas – ma olin esimest korda sellises seisus, kus ma ei saa jutust mitte mõhkugi aru! Aga see jutt ja žestid meenutasid mulle kangesti mu tädimeest. Tema oli leedukas, aga (vabandan kõigi leedukate ees sellise võrdluse pärast! Leeduka poolakaga võrdlemine leeduka kuuldes paneb sind väga halba valgusse 😉 ) kõne hoog ja liigutused sinna juurde nägid üsna sarnased välja. Tädi külalised küsisid tihti tema käest, miks te kogu aeg riidlete? 🙂
Me olime üsna kindlad, et nende jutt ei lõpegi. Aga ühel hetkel ei viitsinud teine mees enam suhelda ja siis hakkas jutupaunik uurima, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuuldes, et Eestist, vajus nägu kohe naeru täis – jajaa, Baltica! Teie pealinn on Tallinn 😀 Mis teete Poolas? Kuhu sõidate? Temal on naine Baltist ja ta sõidab varsti naisele ja lapsele külla.

Rong liikus naljakalt. Võttis kiiruse üles, ähkis ja puhkis ja siis hakkas niimoodi pidurdama, et kõik ragises ja vilistas. Mida Varssavist kaugemale, seda vähemaks jäi päike ja suuremaks läks udu.
Välja oli huvitav vaadata, sest kuigi maa ja metsad nägid välja kui meie omad, olid nende vahel suured ja uhked majad. Palju ehitati. Põllud olid vilja ja suhkruroogu ja kapsaid ja õunapuid ja mustsõstrapõõsaid täis! Inimesed askeldasid perekondade viisi vagude vahel. Kummaline, aga viljapallid olid kollased! Mul tekkis võrdlus Poola munaga, mille kollane oli ka Kollane.
Majade ümber olid tihti võimsad aiad. Tundusid betoonist valatud blokkidena. Kaunistatud ja sobisid nende uhke arhitektuuriga. Siin ei paista sellist kommet, et kui elamine on maal, siis peab maja olema ka selline tagasihoidlik ja talulik. Pigem võib metsavahel kohata pilkupüüdvat lossi. Need on uuemad ehitised.
Kui sõitsime läbi mõne vanema küla, siis oli seal küll ka selliseid majakesi, mis üsna viletsas korras. Aga miskipärast ei jätnud ükski koht kurba muljet.

Kell hakkas lähenema Toruni-peatuse ajale ja meie alguses ülevoolavalt jutukas ja lõpuks täitsa ära kustunud kupeekaaslane pilgutas silma ja ütles: Torun!
Kui ma enne olin lootnud, et kohvrid alla ei saja, siis nüüd oleks küll tore olnud kui nad ise alla oleks astunud. Aga Lynx rebis nad üsna kergelt lae alt alla (gravitatsioon ja muskel 😉 ), soovisime teistele head reisi ja sättisime endid ukse juurde peatust ootama.
Meie vaguni uks lahti ei käinudki, nii et oli vaja teise vagunisse minna.

Vihma sadas!
Olin ette valmistanud paberi, millele kirjas millisele rongile me millisel kuupäeval edasi tahame minna ja käisime sellega kassast läbi. Kui Toruni rongi piletid maksid 64 zl, siis Gdanskisse saame vaid 40 zlotiga.

Taksopeatusse, asjad peale ja sõit hotelli poole.
Juba see, mis ma aknast nägin, oli imearmas! Tekkis tunne, et see on üks tore linn ja see tunne ei olnud vale!

Tuppa saime kohe, mis sest, et saabusime varem kui ette nähtud check-in. Meie hotell on vana vesiveski kohapeal ja kohe maja ees tormleb vahutav kosk. Õues tekitas see vägevat müra, aga aknad on siin küll hästi sulguvad ja helikindlad, sest toast on koske vaevu kuulda.

Aegajalt rabistas vihma, aga ei saanud ju jääda hotelli passima!
Fotokad kaasa ja välja – esimene eesmärk leida turismiinfo, et saada linna kohta infot ja teine eesmärk saada süüa! Mõlemad said kiirelt täidetud. Teisega läks nii, et süvenemata konkreetse koha pizzade suurusse (Torunis on tohutult palju pizzarestorane!) tellisin endale väikse pizza ja Lynxile suure. Ikka silme ees meie kodumaiste pizzade mõõdud. Ja mis saabusid!? Minu oma oli suurem kui kodune suur pizza. Milline oli Lynxi oma, seda näeb siit:

Muidugi suutsime me neist ära süüa umbes poole. Läksin, et küsida karpi, millesse ülejääk pakkida ja mulle ulatati see juba enne kui jõudsin küsida 🙂 Küllap polnud me ainsad turistid, kes näljaga ei süvene, mida nad tellivad! Seega oli järgmine käik hotelli pizzat ära viima.

Ja siis saime alustada Toruni imetlemisega.
Iga sammuga sai selgemaks, et see on võrratu koht! Vanalinna osa on suur ja ilusti korda tehtud.

1746. aasta augustis toimunud kohtuprotsessil tunnistasid kohalik puutöökoja juhataja koos oma naisega, et nad olid Torunis näinud draakonit. See elukas oli osanud nii ujuda kui lennata, oli 2 meetrit pikk ja halli värvi. Draakon oli lennanud Teutooni kindluse varemete poole.
Seega leidub Torunis tänapäevalgi palju draakoneid 🙂

Selles linnas ei ole võimalik niimoodi jalutada, et sa ei vaata üles, nurga taha, ei astu lahtiolevast värvast sisse. Ka alguses tavalise müürijupina esinev sein näitab siis, kui pilgu üles tõstad, hoopis midagi pisikest ja toredat 🙂

Tekib tahtmine omaenda räpase müürijupi järele, et sellest midagi nii lahedat välja võluda! 🙂
Magalarajooni majade seintega annaks ka trikke teha…

Kuna me pizzade kõrvale olime turistibrožüüre lapanud, siis oli selge, et ühe päevaga me kõike seda, mida siin linnas pakutakse, ära vaadata ei jõua. Niisiis alustasime juba sel õhtul oma kultuuriprogrammiga ja esimene asi oli etnograafiamuuseum. Asub kohe vanalinna müüri kõrval.

Piletimüüja sibas meie ees muuseumimajast õue, et värav, kust sisse minna, kätte näidata ja seal oli juba uus tädi, kes meile vastu jooksis, et piletid võtta ja juhatada meid majakeste uste juurde. Õnneks! ei osanud ta inglise keelt, sest me nägime millist ekskursiooni ta ühele poola paarile korraldas – jooksuga ühe maja juurest teise juurde, lakkamatu vadina saatel. Aga meie oleme rahulikud kulgejad ja omaette süvenejad, seega tänasime oma õnne ja noogutasime eemalt tädile, kes tolle paarikese juhendamise vahepeal meid erinevate majade poole viipas 🙂

Siin on maju 18. ja 19. sajandist. Kohale toodud erinevatest Poola regioonidest. Liidetud talumajapidamisteks. Kahjuks ei ole me siin ei juunis kui toimub folgigruppide kokkusaamine ega ka septembris, kui on suur folkloorifestival. Aga niisama maju vaadata oli ka tore!

Vabaõhumuuseum oli tegelikult pisike ja saime seal käidud tunni ajaga. Keerasime ninad uuesti vanalinna poole. Vihm hakkas jälle tilgutama! Raekoja platsis pilke tõstes nägime tornis inimesi, seega ostsime ka 10 zlotised piletid ja ronisime 40m kõrgusesse torni.
Raekoda on ehitatud 14. sajandil, siis kui Teutooni ordu juhiks oli Konrad Wallenrod. Selles hoones toimusid kõik linna tähtsamad sündmused ja selle keldrites olid suured veini ja õllevarud.
Aga torni tipust näeb kogu kaunist vanalinna:

Kui me tornist alla jõudsime, siis oli viimasel pildil olev pilv meie kohale sõudnud ja ladistas päris korralikult. Seega käisime poest läbi, ostsime ühe suure portsu juua – kui palju võib inimene päevas juua!?! – ja seadsime kiired sammud hotelli poole.
Uus päev pidi tulema vihmavaba ja meil on palju tegemist!

Ahjaa – etnograafiamuuseumist ostsin ka raamatu poola rahvariiete tikanditest. Poolakeelne, aga joonistuste ja piltidega. Hinnaks 25 zl
Aleksander Blachowski “Hafty polskie szycie”

Advertisements

3 thoughts on “Torun – pisike paradiis!

  1. Selle postitusega on selge, et vähemasti Toruni tuleb küll minna! Meenus ka, kuidas ma Poolast läbi sõites alati olen mõelnud, et tahaks mõnes uhkes mitmekordses elamus sees käia nägemaks nende ruumide paiknevust, sest minu mulje järgi sisenetakse neisse teiselt korruselt. No igatahes mitte maapinnalt, nagu meil kombeks. (Tegelikult vist mingi poolkorruste värk.) Ootan järgmist posti!

  2. Ilus linn tõesti!
    Rongidega seoses meenus mulle ilge piin paariaastatagusest suveüritusest, kus meie regiooni pealik Poolast otsustas kokku kutsuda kogu klastri rahva (seda on PALJU) ja üüris rongi. See oli selline Ida-Euroopa platskaart vagunitega lohe, mis seisis pidevalt kuskil teivasjaamas ja lasi reisironge mööda. Kohutavalt palav oli ja juua ainult alkohoolseid jooke :D. Me sõitsime Warssavast alla mägedesse rohkem kui 6 tundi ning lõpuks oli mul tunne nagu Dead Manil seal filmi alguskaadrites. Sõna otseses mõttes sai tee otsa ja meid löödi vagunitest välja, et ronida oma kohvritega hotelli. Imeilus kant, mägine ja jõe kaldal aga no see sõit oli jube. Kuigi ega ühtegi teist üritust nii meeleolukalt ei mäleta meist siin keegi ka :D. Ütle vaid märksõna “poola rong” ja sa kuuled palju :D.
    Koht, kus me tookord peatusime, oli http://en.wikipedia.org/wiki/Wis%C5%82a

  3. Väga mõnus on lugede teie Toruni avastamisest. Meenub mõne aasta tagune sõit Tšehhi rongidega….. kah raudsed ja kõikenäinud, niiet mingi pilt keris kohe silme ette. Väikelinnade avastamise mõnust ja võlust sain ma just Tšehhis aru, sealne linn Tabor veenis meid selles. Jään huviga uut juttu ootama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s