Tallinn->Pärnu->Riia->Varssavi

Äratuuuus! Kell 5:45 :S
Õudne..
Saime hotellist hommikusöögipakid – 2 kolmnurkset võikut karbikeses, õuna ja topsijook. Paistis, et kohapeal sööjad said sama söögi. Siis bussijaama.
Tänu Tartus kooliskäimisele, on mul pikkade bussisõitude allergia 😛 St. ma ei salli neid eriti. Nüüd oli vaja sõita Tallinnast Pärnusse ja sealt edasi Riiga. Ähhhh..
Bussijaamas tegid hiinlased hommikvõimlemist. Tekkis tunne, et löö või kaasa, sest uni oli silmas!

Buss, mis meile ette sõitis, oli aga vägev. Olen neid musti,  jämedaid,  röövikut meenutavaid Eurolinesi busse enne sõitmas näinud, nüüd saime ise pardale. Oli tõesti Lux buss, nagu kiri küljepeal lubas. Jalgadele oli palju ruumi, nii et isegi Lynxi põlved ei ulatunud vastu esimest istet. Peatugi oli kõrgem. Tagaosas oli salong, kuhu oleks saanud eraldi pileti osta. Bussis sai kohvi ja teed. Ja üllatu-üllatus – WC oli täiesti kasutamisvalmis. Tavaliselt need ju ei toimi.

Sõidu alustades tutvustas bussijuht ennast ja marsruuti kolmes keeles, nii et tekkis täitsa Skandinaavia tunne 😉

Pärnusse jõudmist ma eriti ei mäletagi 😛 Uni oli nii hea! Pärnust võtsime peale oma kohvrid, mille ema bussijaama oli toonud. Kiirülevaade eilsest kontserdist ja minekut.

Riiani sai tukutud ja aknast välja vahitud.
Kunagisest Viljniuse turul käijate hirmust, punasest angaarist piiripunktis, oli saanud autopesule jms teenuseid pakkuv koht.
Olen isegi turubussiga seal angaaris käinud. See oli päris omamoodi elamus. Bussis oli ju neid, kes tõid turult asju, mida polnud lubatud – Adidase ja Nike dresse jms kraami. Kui passikontroll läbi oli, siis hoidis terve bussitäis hinge kinni, kummale teele buss lastakse – kas Eestimaa poole või angaariteele. Ja kui siis angaari väravad avanema hakkasid..!!! Siis topiti oma dresse ja asju toolide alla ja endale selga jne. See juhtus ikka üle 10 aasta tagasi, nii et minul oli pigem lõbus seda kõike jälgida kui hirmus. Kui buss oli angaari jõudnud, siis suleti uksed, kamandati bussijuht välja ja pagasnikuluugid lahti. Hakati võtma suvalisi kotte ja nende sisu laudadele laiali laotama. Koti omalik käsutati bussist välja. Kõigi artiklite kohta, mis kotis, pidid olemas olema müüjalt võetud ostupaberid. Kariunasel käies tuleb iga asja kohta küsida paberit – na darogu.
Vahel läks seal angaaris kiirelt, paari-kolme tunniga sai hakkama. Aga olen kuulnud ka lugusid, kuidas bussid seal 24 tundi ja kauemgi veetsid.
Nii, kaldusin teemast kõrvale 🙂

Jõudsime Riiga. Kohe meie bussi peatuse kõrval oli lennujaama bussi peatumiskoht. Seekord olime me ainsad, kes sinna sõita soovisid.
Ma pole just paljudes lennujaamades käinud, aga nad on kõik nii ühtemoodi. Nagu Säästumarketid 🙂 Ükskõik, kus linnas sinna satud, tead, kus miski asub.

Pidime aega surnuks lööma, sest check-in ei olnud veel avatud. Käiku läksid hommikused võikud ja joogid. Saatsin paar kaarti – koju ja Indoneesiasse. Pole saladus, et osalen Postcrossingus. Enne puhkuse algust tegin seal loterii pealkirjaga “Track my vacation”. Ehk siis – võitja saab igast kohast, kus me puhkusel olles käime, kaardi. Sedakorda võitis üks neiu Indoneesiast.

Check-in tehtud, kohvrid 17,7 ja 18,2 kg ja turvakontrolli.
Lynxile mõjub see alati ahistamisena. Tema kotti piilumine ja turvaväravate vahelt läbikõndimine. Mulle pakub see pigem naljakat vaheldust. Midagi, mis alati lennujaamast meelde jääb.
Riias oldi väga põhjalikud. St. Lynx pidi oma fotokoti sisu kastidesse laiali laotama – kõik objektiivid eraldi ja pisike Lomograaf ekitas ka tollis huvi 🙂 Minu needitud püksirihm pani muidugi väravad röökima, nii et mul oli õnn läbikobatud saada.
Võiks vähemalt nii olla, et naisi kobab mees ja mehi naine..  😉

Aga see pilt, mis meile turvalindi lõpus avanes, oli hämmastav!
Seal oli läbipaistev kast konfiskeeritud asjadega. No mina ei tea, miks peaks inimesel käsipagasis olema kruvikeeraja, sured lõiketangid, pikad käärid, 30cm pikkuse teraga kööginuga või käerauad!? Igal juhul oli seda kasti huvitav uurida ja Lynx arvas, et ootesaalis võiks olla väike muuseum nende äravõetud asjadega.

Lynx ärkas peale turvakontrolli ellu, nii et maandusime pizzat sööma. Mulle maitses, talle mitte – krõbeda põhjaga seenepitsa. Seal pakuti ka igasugu tassidesse tehtud pisikesi imesid 🙂 Pean tunnistama, et need näevad võrratud välja, aga kuna ma kohvijooja ei ole, siis ei ole ka kunagi uurinud, kuidas sellist asja süüakse-juuakse:

Lennukile saime seegi kord bussiga. Kõige muhedam – läheme bussi ja vaatame – juht magab! Täiesti sügavalt magas, sest tätuv buss teda küll üles ei äratanud. Lõpuks tuli neiuke, kes pileteid oli kontrollinud ja ajas juhi üles. Ehmatas, vaene mees.
Lennukiks oli propelleritega põkats 🙂 Nad on pisikesed, aga nende juures on 2 head asja – neil on ülimugavad istmed ja Lynxil ei löö nendega maandudes kõrvadesse valu.
Tegu oli LOTi lennuga. Kaks kaunilt naeratavat neidu serveerisid kõigile jube häid võikusid ja jooki – mida keegi soovis. Ka veini võis võtta. Ma ei hakanud karsklasest Lynxi kohe puhkuse alguses šokeerima.. 😉 Hiljem pakuti vahvleid šokolaadiga. Teenindus missugune! Meenusid SASi lennukid, kus mitte midagi ei saanud tasuta! Siin ei tulnud millegi eest maksta.

Tänu söömisele ja põnevale raamatule (ma olen jälle Gardneri Perry Masoni lugude lugemise perioodis) kadusid tund ja 40 minutit kiiresti. Seekord ei näinud akendest midagi peale paksude pehmete pilvede. Naljakas, pilved on ülevaltpoolt alati helevalged, aga alt hallid. Üleval eredast päikesest, allpool kogunevast vihmast. Kui gravitatsiooni ei oleks, siis sajaks vihm vist ülespoole.. 😛
Igal juhul oli Varssavis just üks suuremat sorti paduvihm lõppenud ja niristas veel vaikselt kui me kohale jõudsime.
Kohvreid ootasime kaua. Lindile oli eelmistest saabujatest jäänud üks üksik kohver. Tiirles seal üksi, vaeseke. Kuidagi kurb oli teda vaadata..

No ja siis astusime ootusärevalt saabujate ruumi. Otsisime silmadega nimetahvlit ja mina mõtlesin, kas autujuht näeb ikka selline välja, nagu minu kujutlustes. Nägi küll!!! Uhke halli peaga vanem mees, väga viisakas, väga ilusa inglise keelega. Võttis kohe minult kohvri ära ja juhatas meid autoni. Ilus suur Mercedes. Minu lapsepõlve lemmik automark 😛 Mis meile mõlemile väga meeldis – juht ei hakanud autosse istudes mulisema. Tema tegi oma tööd ja meie saime rahus aknast välja vaadata ja pinkide taskus olevaid turistibrožüüre lehitseda.

Kui me hotelli ees autost välja astusime, oli seal paras leitsak. Pilves, aga õhk oli soe ja paks.
Hotelli vastuvõturuum oli nii suur ja kulda ja peegleid täis, et esimese raksuga kadus ide, kuhu edasi minna?! Retseptsioonis oli väga kena neiu, kes soovitas meile tsipa kallimat tuba, mille hinnas on ka õhtusöögid ja 24h võimalus käia kohvil ja snäkil. Kuna hinnavahe oli tõesti imepisike, siis muidugi me võtsime selle.. Mis oli aga tähtsam kui snäkid ja söögid – korrus, kuhu meid majutati! Ma olen 100% vaateinimene ja isegi ekstraklassi tuba, mille aknad avanevad kuskile räämas kohta või kuhu ei paista valgust, muudavad selle toa minu jaoks mõttetuks. Seekord saime me toa 39-ndale korrusele!!!

Liftiga üles, tuppa ja see vaade võttis hinge kinni! Nurgatuba tähendas veel seda, et 50% Varssavist on kogu aeg peopeal. Ma ei ole vannisõber, aga jumal teab – äkki võiks ära proovida, mis tunne on lesida vannis ja vaadata aknast tuledes suurlinna.


Imetlesin seda vaadet ja mõtlesin kui väga mul igasugu hotellibroneeringutega siiani vedanud on. Jah, ma hakkan asjadega ka alati varakult tegelema ja tänu sellele saan head hinnad. Aga tihti on see lihtsalt õnneasi, et juhtud mingisse portaali, kus pakutakse 5-tärni hotelli Varssavi kesklinnas 3-tärni hotellist äärelinas odavama hinnaga.
Internet on ikka imeline nähtus..

Noormees, valge rätik käel, tõi suure puuviljakorvi 🙂 Lynxil avanes elu esimene võimalus toateenindusele tippi anda. Hiljem lugesime ühest Visitori nimelisest raamatust, et täiesti õige summa sai – Poola 5-tärni hotellides võib väga hea teeninduse eest anda tippi 10 žlotti. Tavaline taks on 3-5 žlotti.

Käisime ja tutvusime korrus madalamal oleva snäkiruumiga ka. Vaikne ja mõnus, saab kohvi, teed ja küpsist. Puuvilju ka.

Ja siis uurisime oma lobbyst kaasa võetud raamatukesi, vaatasime Poola telekat ja vajusime tänu varajasele tõusmisele ja igatsorti reisimisele varakult padjahunnikusse.

Öösel ärkasin paar korda ja käisin vaatamas, kas vaade ikka veel alles on 😉
Oli küll 😀

Advertisements

4 thoughts on “Tallinn->Pärnu->Riia->Varssavi

  1. See hotell tundub niiiiii meeldiv! Käisin nende kodulehte ka vaatamas ja nüüd loen huviga teie muljeid. Mõnusat õhtu teile!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s