Hülgel oli hülgeviga küljes :)

Eilse päeva hommik oli kiire. St. kiire oli kuni viieni, siis istusime bussi ja puhkus sai alata. Aga enne oli vaja muru niita, emale potitäis klimbisuppi valmis keeta ja igasugu kirjavahetus ära pidada (mida ei olnud viitsinud enne pidada..). 😛

Ja siis me sõitsime Tallinna poole. Bussi konditsioneerist tuli aegajalt lihapirukate lõhna ja teeääres oli üks auto kraavis, katuse peal.

Kuna aega nappis, siis võtsime takso ja sõitsime Pirita kloostrisse. Tegelikult tekkis juba jupp maad enne varemeid ummik, autosid oli meeletult, rahvas suundus ühise jõena kloostri poole ja meie taksojuht ütles, et meil oleks mõttekam autost katapulteeruda, sest jalgsi jõuab kiiremini edasi. Nii oligi!
Kloostri juures oli 3 eraldi järjekorda – piletiostjad, netist ostetud piletid ja piletilevi kollased piletid. Kui me väravatest sisse saime, oli kontserdi alguseni aega umbes 20 minutit. Üllatus-üllatus – varemetes ei olnud pinke, et istuda! Püstiseisukontsert. Aga kes soovis, sai ennast ära mahutatud küll, nii et mingit ühel-jalal-seismise tunnet ei tekkinud ja see ajakirjanduses ülespuhutud jutt on küll liiast, et inimesed ei mahtunud ära. Need, kes vajasid enda ümber 1×1 meetrit tühja tsooni, need jah ei mahtunud. Teised seisid sõbralikult külg külje kõrval.
Pinkide puudumise pärast oli aga kahju vanadest inimestest, kelledele selline 3-tunnine seismine ilmselgelt liig oli. Sellist asja peaks ette teatama, et kontserdil on AINULT püstiseismisvõimalus.

Jaan Tätte on armas oma tagasihoidlikkuses ja edevuses 🙂

Alustas kontserti jutuga, et tema tahtis lapsena bussijuhiks saada. Mõtle kui mõnus amet – istud terve tee, sel ajal kui teised püsti seisavad. See oli vihje publiku olukorrale ja teenis kena naerupahvaku. Bussijuhi ametil pidi veel üks mõnus pool olema – kui näed, et keegi jookseb ja hakkab maha jääma, siis lööd klõps! nina all uksed kinni ja sõidad edasi 🙂 Milline võim!

Jaan rääkis, kuidas tema, maamees, linna tuli ja nägi, et kogu linn on tema nimega plakateid täis. Et kõhe hakkas! Kujutage ise ette, kui teie nimi igal pool kirjas on!
Rääkis, kuidas ta oli kord naisega Tallinna tulnud. Olid end poja juurde sisse seadnud. Siis oli poiss koju tulnud ja teatanud, et kohe tuleb talle külla 30 inimest – kursapidu. Nemad olid siis naisega hambaharjad võtnud ja minema jooksnud. Kuhu ikka minna. Hotelli. Hotelli admin oli ta muidugi ära tundnud. Saatnud talle särava naeratuse ja vaadanud siis karmi pilguga naist, kes tal kaasas on. Mõeldes küllap ise, et näe, Tätte tuleb tibiga ööd veetma…

Nad rääkisid palju ja lõbusaid lugusid. Nii Tätte kui Matvere. Aga tundus, et nad on oma eelseisva reisi pärast mõlemad veidi ärevil ja hajevil.
Maarja laulis vapustavaid lugusid! Eriti armas oli Tätte poolt temalt tellitud lugu – Õnneseen. Mäletate ju küll seda filmikest, kus Maarja oli vist 3-4 aastane, istus kivil ja laulis. Too variant on kõrvus kõlamas ja nüüd oli nii armas seda kuulda suure Maarja laulduna. Milline hääl tal on! Külmavärinad tulevad peale, kui ta suu lahti teeb. Varemed said tema häält täis ja oleks seal katus olnud, oleks see pealt ära hõljunud. Olen ka enne Maarja laulmist kuulnud, aga seekord.. Imeline!
Otse loomulikult oli kogu õhtu rosinaks Tuulevaikne Öö. Millele eellooks rääkis Tätte, kuidas nad Jaanipäeval seda laulsid ja kuidas üks papi ütles, et jajaaa, see laul! Seda laulis mulle ema kui ma veel poisike olin.. 🙂 Ja ta ei lasnud ennast ümber veenda, et see ei saanud nii olla.
Marko Matvere unustas keset laulu sõnad ära 🙂 Hääl hakkas värisema ja jäi vait. Ja siis hakkas rahvas laulma! Jaan ütles sõnu ette ja kõik koos laulsime. Täiesti vapustav elamus. Ja nii jäigi. Lisalugusid laulsid inimesed kaasa. Tegelikult juba varem lauldi, aga Tuulevaikne Öö andis justkui tõuke ja…
Minu kõrval olid paar väga head häält ja üks teismeliste punt, kes kõvasti kaasa laulsid. Nii sain enda noka ka lahti tehtud ja see oli parim tunne! Pole ammu enam laulnud. Siinkohal tänusõnad minu tööjuures mängivale raadio Elmarile, mis mõnuga Jaan Tätte lugusid mängib ja tänu millele mul need üsnagi peas on.

Muidugi plaksutati neid kõiki tagasi. Ja nad laulsid veel. Laulsid Liisi Koikson ja Maarja koos Udupasuna neiuga ja laulsid mehed koos. Kõige lõpetuseks jäi “Hülgeviga” 🙂 Tätte ütles, et vaevalt, et keegi sest laulust aru saab. Tema küll ei saa! Aga las see lugu jääb meile kojuminemisel sammurütmiks.

Rääkides kojuminemisest.. MIKS tulevad kontserdile inimesed, kes ei viitsi kontserdi lõppedes artistile plaksutada ja hakkavad juba enne kotserdi lõppu väljapääsu poole trügima?? Kas tõesti on nii kiire kojujõudmisega, et ei täi esinejatele oma tänu väljendama jääda? Rääkimata sellest, et nende inimeste trügimine segab neid, kes tahavad kontserdi lõpuni kuulata.
Imelik – mina seisin ja plaksutasin ja samas tundsin häbi nende pärast, kes selg lauljate poole, väljapääsu poole trügisid! Kui mõni selline “mina pean jõudma esimesena koju, muidu suren!” seda lugu siin lugema juhtub, siis eriti suur häbi minu poolt!
Esinejad on Sulle mitu tundi laulnud ja Sina ei viitsi niipaljukest, et kontserdi lõpus plaksutada ja lauljat tänada..
Näh, mul hakkab isegi praegu seda kirjutades nende pärast häbi!

Ok, see selleks.

Huvitav, kuidas teistega, aga minu meelest on Pirita Kloostri varemed üsna ahistav koht ühe sellise kontserdi jaoks, kus lauldakse merest. Aegajalt oli tunne, et seinad vajuvad häältele peale ja ei lase neil laiali minna. Kujutasin siis ette, kuidas see kontsert oleks kõlanud näiteks Pirita rannas. Seal, kus lained sahisedes kaldale jooksevad ja sahmaki vastu kive põrkavad. Küllap on nii, et laulud, mis on sündinud vaba mere ääres (Vilsandi rannas) vajavad enda ümber vabadust, et veereda laiali nagu lained.
Teine lugu oli teiste lauludega, kasvõi nendega, mida laulsid Maarja ja Liisi – neid laule ei ahistanud ümber olevad müürid. Need tõusid üles, müüride vahelt välja. Öisesse õhku. Merelaulud jäid aga kinni, ei saanud lainetada.

Oi, ma ootan, milliseid laule need kaks maailmarändurit merel kirjutavad! Ja see kontsert, mis tuleb peale nende maailmareisi, peab küll toimuma Lauluväljakul või kuskil laias ja avaras kohas, et kogu see meremuusika ja muhedad lood ära mahuks!

Meie läksime jalgsi hotelli tagasi. Mööda rannaäärt. Kell 12. Sest kontsert kestis 3 tundi!
Pesitsesime Ülemistes, lennujaama kõrval, nii et sellest sai päris korralik matk.

Selline mälestus 🙂

Advertisements

6 thoughts on “Hülgel oli hülgeviga küljes :)

  1. Tead, ma nii hullult ei oodanud seda kontserdit, mu ämm kutsus mu 5 aug Tartu seda kuulama…aga lugedes sinu juttu ma kohe ei jõua ära oodata 🙂
    Kuulsin ka selle seisu jama seal Tallinnas, ja minu arust on selline välja trügimine ainult näide sellest et tuldi niisama kuulama ja nüüd minnakse. Umbes “ma tallinnast ja maksan”
    Tegelt on kurb, et käidakse folkidel, kontserditel jne ainult niimama moe pärast…endalgi tuju rikutud lakkutäis nagamannide poolt folgil.

  2. Ma kujtan ette, millene vapustav elamus. Olen korra Tätte kontserdil käinud…. See tõsiselt võimas aur- nagu ütleksid kapten Trumm ja Kunksmoor :), mis muusika tekitab. Kogu publik on lummuses.
    Kahjuks ei mõju võluaura kõigile ühtviisi- see oli nüüd trügijatest. Minu meelest on eriliselt erutav okntserdi lõpus esinejaid püsti tänada. Minul on.
    Kena reisi teile. Ootan huviga nüüd reisikirja. 🙂 Autojuhist ja elektrist ka hotellis. 😉

  3. Mina ei ole ühelgi Tätte või Matvere kontserdil käinud. Mul ei ole mitte midagi nede vastu, aga fänniks ka end pidada ei saa. Ja nende soovi nii pikaks ajaks merele minna ma samuti mõista ei suuda. Loomulikult on see minu viga ja igaühel on vaba voli oma tegemiste üle otsustada. Aga paar nädalat tagasi tegi abikaasa ettepaneku, et kui läheks Tätte kontserdile……. Meil on mõni tund enne seda teatri piletid ja ma siis vastasin diplomaatiliselt, et kui meil peale üht kultuurielamust veel jaksu on, äkki lähmegi. Äkki oskan minagi siis seda lumma tajuda.

  4. Viki – mul on hea meel, et minu kirjutisest natuke kasu oli 🙂 Loodan nüüd, et sa ei pea kontserdis pettuma!
    Hmm, tumevalge – kaks nii erinevat asja nii järjest ära vaadata… Polegi sellist asja kunagi katsetanud! Aga kui peale etendust aega on ja muljed liiga võimsad ei ole, siis äkki vaatategi kontserdi ka üle 🙂
    Muide – ka minu lemmikosa on see kui saab püsti tõusta ja lavalolijaid tänada. Saalides pannakse siis ka valgus põlema ja esineja näeb esimest korda publikut. See on võimas!

  5. Mulle Pirita kontserdipaigana eriti ei meeldi, ma olen Tättet kuulanud koos Matverega kunagi Linnateatris ja sinna sobisid nad ideaalselt. Siis oli ka palju juttu laulude taustast ja koomilisi seiku.
    Maarja-Liisi olen ma kuulnud tema titeeast peale. Tema ema oli meil laulmisõpetaja koolis ning segakoori dirigent. Laps esines sageli aktustel ja sel lapsel puudus igasugune närv. Lihtsalt läks suure massi ette, tegi suu lahti ja laulis. Väga musikaalne ning juba siis imeilusa häälega.
    Praegu näeb ta väga ema moodi välja kah veel :).

  6. Mina ei mahtunud kontserdile!
    Olin üks neist väääääga paljudest, kes ei saanud isegi varvast mitte kloostrimüüride vahelt sisse. Lihtsalt ei mahtunud. Võtand näpust, kas tegu sellega, et tekkisid inimtropid iga vaba augu juurde ja keskel oli lahedalt ruumi, või oli tegelikult ka kontsert kmitu korda üle müüdud.

    Aga saime hea õppetunni, edaspidi kindlasti uurin järele, kes kontserdikorraldaja on. On ennegi käidud ja ka viimsel hetkel vabalt ära mahutud…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s