19. juuni 2010 – päev, mil nägime muinasjuttu

Tänane hommik on eriline. Valmistuda tuleb pulma minekuks. Mitte sellisesse pulma, kuhu meid on kutsega kutsutud, vaid sellisesse pulma, kuhu on kutsutud kõik, kes soovivad tulla!

Suur pidu algab laulatusega kell 15:30
Meie sättisime endid varakult linna, sest vaja on saada juba päevi varem väljavalitud kohad lossirõdu juures.

Tunnelbanasse lähevad pidulikult riietatud rootslased. Kübaratega, ülikondadega. Nendega kõrvuti teksades ja T-särkides, mitmete kaameratega varustatud turistid 🙂 Aga kõik on rõõmsad, naeratavad üksteisele ja vahetavad paar sõbralikku sõna.
Mida peatus edasi, seda rohkem tuleb inimesi rongile. Ja kell on alles 11:30!

Meie esimene käik on Postimuuseumisse. Päevi varem oli lehes reklaam, et sel päeval lüüakse kirjadele ja kaartidele spetsiaalne pulmapitsat ja minul, paadunud Postcrossingu fännil, on muidugi ka mitmeid kaarte, mis vaja üle maailma laiali saata. Ja mis oleks parim kui kuupäev 19.06.2010, pruutpaariga mark, spetsiaalne tempel ja naeratav pruutpaar kaardil! Aga seda arvavad paljud, nii et saba on pikk. Templilööja noormees teeb oma tööd piinliku täpsusega. Ja aeglusega.. 😛
Ühed templid käes, suundun muuseumipoodi, sest nägin ühel inimesel käes spetsiaalset hõbedast ümbrikku, mida sooviks endale mälestuseks. Saan selle kätte ja suundun uuesti templisaba poole, aga seal lõpus on kuri tädi, kes teatab, et täna enam rohkem templeid ei saa! Laske oma kirjad sinna postkasti ja nad tembeldavad need hiljem! Aga mismoodi ma lasen oma isikliku aadressita ümbriku sinna kasti? Küsisin seda, ta kehitas õlgu ja teatas uuesti, et enam templeid ei saa.
Ok, sel juhul kiirelt saba alguse, pilk inimeste peale, väike valik ja palve ühele prouale, kas ta võtaks mu ümbriku ja laseks sellele templi lüüa? Alguses ütles mulle, et ma peaks ikka ise sabas ootama, aga peale selgitust, miks ma seda palun, naeratas ja oli nõus. Tempel olemas! 🙂

Hankisime endile Rootsi lipu. See lihtsalt pidi olemas olema! Oleks kuskil Eesti lipukest ka müüdud, oleks selle Rootsi omaga koos lehvima pannud. Aga ei olnud, seega olime täna rootslased.

Suundusime oma väljavalitud koha poole. Rahvajõgi liikus enamvähem samas suunas. Aga koht oli vaba, sättisime endid sisse. Vaatasime suure kiriku kella – 12:30. Seega on selleni, kuni korteež möödub, aega 4 tundi ja selleni, kuni Victoria ja Daniel rõdule lehvitama tulevad, aega 5-6 tundi.

Lynx kohavalves:


Otsustasime, et sündmuse katmise huvides on kõige targem lahku minna. Seega jäin mina lossi ette kuni korteeži möödumiseni, siis tuleb ja vahetab mu välja Lynx, kes enne seisis tee ääres, et näha tõlda ja pruutpaari. Siis lidun mina läbi Gamla Stani ja ümber lossi vee äärde, et näha kuningliku laeva möödasõitu ja lõpuks pildistab Lynx rõdult lehvitamist ja esimest suudlust avalikkuse ees 🙂
Kõva plaan! Ja hea plaan!
Töötas suurepäraselt, aga sebimist oli oi kui palju!

Seega ootas mind ees 4 tundi kohapeal seismist ja ootamist.
Mida teha kui su ainus ülesanne 4 tunni jooksul on seista ja kohta hoida? Vaadata inimesi loomulikult! 🙂 Ja pildistada.
Väike valik pulmakülalistest – norrakad ja sakslased:

Eile kui telekas öeldi, et tänase päeva kohustusliku varustuse hulka käib veepudel, šokolaad ja tiara, mõtlesime, et see viimane oli nali. Aga ei olnud midagi nali! Kroone oli palju ja eriti kroonilembesed olid soomlased 🙂 Tavalised olid metroojaamast tasuta saadud rohelised Metro ajalehe kroonid, aga sommidel (ja paljudel teistel muidugi ka) olid ikka korralikud kivikestega ja sulekestega poekroonid.
Igatseme monarhiat?
Või soovime ise kordki elus tunda, mis tunne on olla printsess või kuningas 🙂

Kell sai pool 3 ja helistas ema. Rääkis vaimustusega, kuidas kroonitud pead kirikusse lähevad. Taani, Hollandi, Norra, Belgia, Jaapani, Monaco, Hispaania kuningad, kuningannad, printsid ja printsessid.
20 minutit hiljem helistas ema uuesti ja rääkis nüüd, kuidas kuninganna, Daniel ja teised kuningliku pere liikmed kirikusse lähevad.
10 minutit sai mööda ja ema teatas, et Victoria astub oma isa kõrval altari ette.
Eks sellist sündmust on üksi telekast kurb vaadata. Ei ole kellelegi ohata ja ahhetada!
Ja siis sai kell 15:55 ja rahvahulk õues hakkas huilgama ja plaksutama. Kirikus öeldi “Jah” sõnad!
Kust me teadsime? Sest tänavatel olid üleval suured ekraanid, milledel toimuvat need, kes nägid, rõõmsalt edasi levitasid. Mina ekraani ei näinud, aga huile levis meieni ja meist veel edasigi.
Minu kõrval seisvad itaallased helistasid kõigile sajale sugulastele, et princessa…. jne. 🙂

Ei läinud enam kaua aega kui minu lähedalt üle silla sõitis mööda korteež. Ma nägin oma positsioonilt ratsanike mütsitutte, aga kisa ja lippude lehvitamise ja õnnesoovide liikumise järgi võis arvata, kus tõld parasjagu asub.
Lynx oli heal positsioonil ja tegi pilti:

Siis vahetas Lynx mu silla juures lossi ees välja ja mina tormasin ümber lossi ja kiriku, läbi vanalinna teisele poole lossi vee äärde.
Vanalinnas tulid vastu kaks noormeest. Ühel süles suur ämber täis pikki punaseid roose koos rootsi  lippudega ja teine jagas neid laiali. Olin ka üks neist õnnelikest, kes lille sai! Hiljem ütles ema telefoni, et eesti telekas oli öeldud, et Victoria soov oli see, et rahvale jagataks lilli ja lastele komme 🙂

Enamus rahvast liikus mulle vastassuunas, küllap Slusseni sillale. Ikka kuldset paati ootama. Aga mina tahtsin saada lossile piisavalt lähedale, nii et läksime ühe rahvareaga kõigile teistele vastassuunas.
Rahvast oli meeletult! Et kuidagigi ennast positsioneerida, tõstsin aegajalt fotoka pea kohale, tegin pilti ja vaatasin kus ma olen ja kuhupoole oleks mõttekas suunduda.

Lõpuks sain päris kena koha, kust isegi suurt teleka ekraani näha oli!
Jõudsin paigale just selleks hetkeks kui Victoria ja Daniel tõllast välja astusid ja kuningliku paadi poole liikusid. See oli esimest korda selle päeva jooksul kui ma neid nägin ja vaade oli võrratu!
Küllap me kõik mäletame kuningliket pulmadest pruutide kleite. Kuidas uputakse pitsidesse ja puhvvarrukatesse. Victori kleit oli aga nii imelihtne!
Ja tema ise seal kleidis nii armas, naeratav ja armunud 🙂
Ma pean ütlema, et teleülekande jälgimine seal rahvahulgas oli tohutu elamus! Kõik ohkasid ühel ajal, piilusime koos, kas saare tagant juba paati paistab, huilgasime kui seda nägime, võpatasime kahuripaukude peale ja mehed vaimustusid lennukitest, mis üle me peade lendasid.

Ja siis nad tulid!
Pildistada ei olnud muud moodi võimalik kui kaamera käe otsas ja käsi peade kohal püsti. 🙂

Ja siis ma nägin neid kahte!
Naeratavad, õnnelikud, armunud! Oh, ma loodan, et neil tuleb ilus elu ja et kõik nende soovid ja ootused täituvad! Oleks ma rootslane, oleksin ma maailma uhkeim inimene, et mul on selline kuningapere ja selline kroonprintsess ja täiesti uus prints 🙂 Aga kuna ma rootslane ei ole, siis olen ma lihtsalt rõõmus selle üle, et üks kuningapere meie kodumaale nii lähedal, on nii lõpmata sümpaatne ja LIHTNE!

Kuldne laev liikus edasi ja rahvas mu ümber rääkis mitmes keeles kui ilus see pilt oli, mida nad nägid 🙂 Mitte, et ma kõigist keeltest aru saaks, aga näoilmed andsid jutu sisu 100% edasi 🙂

Mõttetu oli üritada trügida lossile lähemale. Seega sättisin ennast suure ekraani suhtes veidi paremale positsioonile ja vaatasin, kuidas Victoria ja Daniel laevalt maha tulid, rahvale lehvitasid – Daniel nii vaoshoitud ja tagasihoidlik, Victoria pisarateni liigutatud inimeste rohkusest, õnnesoovidest, lippudest ja kogu sellest päevast!
Ta ei olonud ainus, kes pisaraid pühkis, vaatajate hulgas ei häbeneud isegi mehed käega üle silmade pühkida.

Lossi trepil tervitasid neid mõlemad vanemad, nii Victoria kui Danieli omad.
Olen nüüd tihti mõelnud, mida tunnevad Danieli vanemad. Kindlasti vaatasid nad aastakümneid tagasi praeguse kuninga ja kuninganna pulmi. Õhkasid samuti kas rahva hulgas või kodus teleka ees, kui ilus kõik on! Vaevalt, et ükski inimene oskaks unistada sellest, et ühel päeval seisab tema ise kuningapere kõrval ja õnnitleb oma last, kellest on saanud Rootsi rahva prints.
Võibolla olid tänase rahvahulga sees need noored, kelle poeg või tütar kord praeguse pruutpaari lapsega abiellub.
Elu ongi muinasjutt!
🙂

Kui noored ja teised kroonitud pead olid lossi sisenenud, oli vaja hakata otsima teed tagasi lossi ette.
Miks ma nii hiiglaslikke ringe teen, et liikuda? Sest teed on kinni pandud. Otse ei saa kuskile, vaja leida sobivam ring, mida mööda liikuda. Peab ütlema, et selle päeva meeleolus on see tegevus väga lõbus, sest otsitakse koos suure pundiga, kõik teevad nalja, pildistatakse ennast ja üksteist, öeldakse võõrale midagi, millest too mõhkugi ei taipa, aga rõõmsalt vastu noogutab ja oma keeles midagi vastab 🙂

Katsun Lynxile helistada, et ette kanda, et minu missioon sai täidetud ja et ma otsin tagasiteed tema poole. Aga telefonis räägib võõras onu, küllap sellest, et telefon, millele te helistate…

Jõuame oma rongkäiguga lossi kõrvale. Üle platsi tulevad fotograafid, kelle põhivarustusse sellel päeval kuulub peale kaamerate, hiigelobjektiivide, kottide ja kohvrite ka hunnik juhtmeid (et tehtud pildid kohe toimetusse saata) ja absoluutne hitt – redel! Mõnel on kannupoiss kaasas, kes redelit ja kotte tassib, eine rügab selle koorma all üksi. Küllap löövad neil ajald ja käed tuld, aga vaja on edasi mina! Jooksujalu mäest üles, järgmisi pilte saama.
Selle nimel, et ei peaks rahvamöllus siputama, vaid saaks ettenähtud kohas vabalt pilti teha, rügaks ise ka selle koorma all 🙂

Lossi kõrvale olid endid rivistanud varem korteežile auväravaid teinud uhkete valgete tuttidega sõdurid.

Kelnerid ja lakeid enda korda ootamas:

Ja meie inimjõgi otsimas läbi vanalinna teed lossi ette:

Meie rongkäik jõudis suure kiriku ette, kust mõned tunnid tagasi oli väljunud pruutpaar. Kiriku kaunistuseks kasutati siniseid lobeeliaid, õrnroosasid ja kreeme hortensiaid ja kaski. Kirikus sees olid olnud lõhnavad lillherned (nagu jõudis ema ühes oma telefonikõnes teatada) 🙂

Ja vanalinna akende peal istusid pisikesed printsessid 🙂

Samal ajal pildistas Lynx lossirõdu ees noorpaari. Lehvitamist, esimest suudlust ja seda, kuidas Kuningas tervitab Prints Danielit!

Lynxi telefon oli endiselt levist väljas, nii et lossi ette jõudes ma lootsin, et leian ta endisest kohast. Üks pisike probleem – Noorpaar oli just lossirõdult lahkunud, nii et inimvool suundus mulle vastu. Õnneks oli neid rõdu ette trügijaid veel paar tükki, nii et liikusime vaevaliselt aga sihikindlalt edasi, kuni jõudsime eesmärgini! Vahepeal tekkis mul küsimus, miks küll mõni inimene saabub sellisele üritusele jalgrattaga!? Sõita polnud sellega võimalik ja lükata sellises summas ülimalt tülikas.  Pealegi – ma polnud ainus, kes pedaaliga kolaka sai 😛

Jõudsin lõpuks sinna tagasi, kust ma teekonda alustasin (nagu Priit Pärna multikas ümbermaailmareisist 🙂 ), Lynxi vanas kohas polnud. Katsusin helistada – ei miskit. Aga kui ümber pöörasin, siis oli ta äkki olemas. Väsinud ja kergelt räsitud, aga tundus, et päevaga päris rahul 🙂

Nüüd kui suur ärevus möödas, andis tühi kõht end koledasti tunda. Kell oli juba pool 8 ja hommikusöök tundus olevat toimunud eile. Seega – otsisime rahvahulgast teed, et jõuda mõne korviputkani (korv=hotdogi sai, mille vahele on pandud suuremat sorti grillvorst ja kuhu peale lastakse ketšupit ja sinepit).
Inimesed pildistasid endid koos kuninglike hobustega, kes olid end ooperikohviku kõrvale rivistanud ja koos blondide politseineiudega 🙂 Viimane oli eriti populaarne atraktsioon 😉

Korvid söödud, edasi!
Sinna, kuhu randus kuldne laev, et oma silmaga näha kaskedega kaunistatud väravaid ja lilledest südameid.

Käisime veelkord kiriku juurest läbi.
Otsustasime, et sööme linnas, et ei peaks kodus kokkama hakkama, vaid saaks ainult kohvi ja kooki ja äpplemusti (ma ei tea, kuidas seda tõlkida! Õuna-miski 🙂 Nagu kange õunamahl).

Seega – pidu jätkus kodus 🙂
Koos telekaga, kust kanti üle pidu lossis, kõnesid, pulmatordi lõikamist ja pruutpaari esimest valssi.
Ma ei tea, kas seda kõike ETV2-s ka näidati. Omamoodi naljakas oli vaadata, et Victoria oli peaaegu et kõige tagasihoidlikum naine seal suures tiaarasid täis saalis.
Laudu kaunistasid küünlad, roosad lillherned ja maikellukesed! Milline imeline lõhn seal olla võis!

Mina tegelesin diivanipaparatsomisega, st. pildistasin telekaekraanilt üles mõned ilusad hetked 🙂
Danieli isa rääkis oma kõnes, kuidas Daniel ühel päeval koju tuli ja teatas, et on kohtunud ühe tüdrukuga ja soovib teda koju tuua ja tutvustada. Isa nentis, et nad poleks iial arvanud, et see neiu, kes nende uksest sisse astub, on kroonprintsess!
Danieli kõne oli imearmas! Telereporterid olid vaimustuses, et Danieli esimene kõne Rootsi printsina, läks suurepäraselt!
Üks armas seik sellest kõnest, Daniel rääkis:

Oleme pidanud Victoria esinduskohustuste pärast palju üksteisest eemal olema. Ühel koral, kui Victoria pidi sõitma terveks kuuks Hiinasse, istus ta enne sõitu öö otsa üleval ja kirjutas. Kui Victoria hommikul lahkunud oli, leidis Daniel oma laualt karbi. Karbis oli 30 kirja. Iga lahusoldud päeva jaoks üks kiri.

Romantika! Victoria oli selle kõne peale nutma hakkamas, kuninganna pühkis pisaraid ja aplaus saalis ei tahtnud lõppeda! Mina sain selle ülekande jooksul mitu korda silmanurgast pisarat pühkida. 🙂

Victoria ja Danieli tort oli 330cm kõrge ja kaalus üle 200 kilo! Uhke, kõrge torn!

Ja muidugi avavalss, millega varsti liitusid mõlemad vanemad, siis tantsisd ämmad-äiad omavahel, siis Daniel kuningannaga ja Victoria oma äiaga ja siis juba kogu kuninglik seltskond.

Imearmas pidu!
Mõtlesime veel, et kas öösel ilutulestikku ka tehakse, aga rakettide paugutamine igal võimalikul puhul on vist ainult meie eestimaalaste komme 🙂

Meie olime selle päeva lõpetuseks üliväsinud! Aga lossis jätkus pidu edasi ja päevajuht luges ette noorpaari pühapäevaseid kohustusi.
Jõudu ja õnne neile!

Lõpetuseks kõige kaunim laul, mida Kroonprintsess Victoria ja Prints Danieli auks eelmise õhtu kontserdil lauldi, Peter Jöbacki esituses (video ühest teisest kontserdist):

Advertisements

11 thoughts on “19. juuni 2010 – päev, mil nägime muinasjuttu

  1. Suur tänu põneva pulmaloo eest 🙂
    Vaatasin telekast kõike, mida ETV2 üle kandis – külaliste saabumist kirikusse, laulatust, ringsõitu.
    ETV2 lõpetas siis kui pruutpaar koos külalistega lossis pidutsema hakkas.

  2. Ma istusin terve päeva teleka ees, pühkisin pisaraid ja olin väga uhke OMA printsessi üle, sest siin elades hakkab juba vaikselt tekkima tunne, et see on minu maa ja minu kuninglik perekond :-D. Ma polegi vist kunagi varem näinud nii romantilist pulma ja nii armunud paari.
    Raudselt soetan endale pulma-dvd kui selline asi poodi tekib.

  3. Ma vaatasin ka siin Rootsis televiisorist kogu ylekande ära, riigikanal löpetas ca pool 1 öösel, pärast pulmavalsse ja viimast kommentaari pulmaprojekti avastuudiost ooperiteatri rohelise rohumatiga kaetud katuselt. Pole olnud suur rojalismihuviline siiani, aga nyyd vist hakkan:). Paar kommentaari lisan, kuna ei tea, mida Eesti TV näitas ja ei taha korrata. Korv=vorst.
    Äpelmust= ounamahl, hästi kontsentreeritud (sinu oma ilma viljalihata, oli ka vilhalihaga) See maht kuulus oukonnakaupade seeriasse, nagu need kommikarbid ja palju muudki, mis poodides on erilettidel. Tootjad ja maaletoojad pidid kuningakojalt loa saama oma kaupa sellise marketinginipiga myymiseks.
    Korteezi pildi esiplaanil on ylikonnas jooksuasendiis mees. Selliseid oli ymber kaariku neli tykki, nad jooksid, vaesekesed, kogu see 7 km, sest nad olid SÄPO (julgeoleku-)mehed.
    Nii Victoria, Danieli isa kui ka Danieli koned olid väga möjuvad, igayks ise moodi. Danielilt lisaks sellele 30-le kirjale veel nali seoses Grimmi muinasjutuga pints-konnast: see pole päris tosi, mis muinasjutus on, mina peale esimest suudlust Victoriaga kyll kohe printsiks ei muutunud.
    Kena reisi jätku!

  4. Jah, me tahame ka seda DVD-d! Vaevalt, et ta meie siinolemise ajal poodi jõuab, aga sügisel tagasi tulles, saame kindlasti 🙂
    Jah, see printsi ja konna lugu oli ka tore 🙂 Eriti see, et ta tänas oma printsiks muutumise suure töö tegijat kuninganna Silviat ja kogu kuningakoda. Lõpmata armas!

  5. Ilus. Muinasjutuline. Olete mõlemad vist emotsioonidest läbiküpsetatud. Elamus kogu eluks – nüüd räägite tulevikus – enne printsessi pulmi ja pärast printsessi pulmi.

  6. Danieli kohta veel niipalju, et moned kuud tagasi tehti talle neeru siirdamine. Isa loovutas pojale oma teise neeru. Isa kones oli lause, et …professionaalset hokimängijat sinust ei saanud, aga sai tervise ja tervete eluviiside eest seisja. Mul tagantjärgi kahju, et ei vaadanud kogu seda TV-projekti “kuninglik pulm”, mis kestis ikka mitu kuud ja kus käidi läbi kogu kuningapere ajalugu. Huvitav oli ka kuulata etiketispetsialisti, kes kommenteeris, miks koik just nii on ja kust miski pärit. RiigiTV kommentaatoreist yks, Kristjan Luuk, on pooleldi eestlane. Ta vanaema-vanaisa pogenesid soja eest Rootsi ja nad elasid (elavad?)Uppsalas, kus siis Kristan tihti viibis. Ta on palju aastaid teinud Rootsi Eurovisioonivoistust ja mäletan ,kuis ta ytles Leto Sveti kohta, et tal oli seekord eestlaste pärast piinlik. Ukskord laskis ta rootsi eurolaulikuil kaera-jaani tantsida.
    Harva näeb nii kaunilt ja pidulikult riietatud telerahvast, kui seekord nägin

  7. Võtab kohe õhkama ja vee silmist välja! Nii ilus ja romantiline! Eile vaatasin otseülekannet ja täna veel kordust. Ja ootasin su postitust! 😉 Nüüd siis nägin pulmatordi ka ära! Ilutulestiku kohta ütlesid meie kommentaatorid, et Victoriale ei meeldi paugutamine.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s