Kõrbenud poti lugu

Ühel kenal päeval panin ma poti veega ja puljongikuubikuga tulele. Mõtlesin, et teen senikaua, kui vesi keema läheb, õues ühe pisikese tiiru ja kasutan õhtupäikest, et meelespäid pildistada.

Noo, jalutan mina aiaääri pidi. Pildistan lilli. Püüan just ühed armsad meelespeaõied kaadrisse (katsetasin veel kaameral miskeid nuppe, mida ma enne näppinud ei olnud)…

… pööran ümber ja kes mulle vastu vahib?
Lynxi lemmikmodell naabrikass, kelle Lynx ristis Predatoriks.

Istub meie sõnajalgade all ja jälgib suurima huviga, millega ma seal lillepuhmas tegelen.
Noo kui modell ootab, siis peab teda ju ka pildistama, eksole!
Aga modell oli pirts ja tegi sellist nägu:

Ajasin siis teist mööda sõnajalaaluseid kaameraga taga. Talle tõesti meeldib poseerida! Aga veel rohkem meeldib talle fotograafi elu raskeks teha.
Selle pildi tegemise lõpuks olin ma peaaegu tikripõõsasse kukkunud.. Varsti on siis minek puhkusele kriibitud jalgadega..


Siis astus teine naaber õue ja plaksutas vareste hirmutamiseks käsi. Predator otsustas ka asendit vahetada ja leidis ühe huvitava rohulible, mida tasuks maitsta:


Siis tüdines kaslane poseerimisest ja mina suundusin toa poole. Teepeal kohtasin veel üht rodoõites maiustavat mesilast:


Ja nüüd siis loo puändi juurde.
Juba ust avades ma teadsin, et toas, pliidil, ei ole kõik enam parimas korras.. Lõhn oli kahtlane. Kaks sammu edasi ja siis nägin juba kahtlast tossu. Köögis ei näinud enam midagi, sest kõik oli sinist suitsu täis!
Potti küürisin hiljem pikalt.
Kööki tuulutasin mitu päeva.
Aga – pildid Predatorist on alles siiani!
😉

Advertisements

Kaladest…

Praeguseks ei ole enam ühelegi eestlasele uudis, et Pärnu Vallikraavis hulbivad kõhud ülespidi sajad tuhanded kalad.

Tulime eile tööle ja nagu ikka viimasel ajal – pilk Vallikääru ehitustöödele. Ja siis nägime, et vesi on valge! Aiad on aga ees ja lähedale minna ei saa, seega mõtlesime jupikese, mis see olla võib. Kuni koitis – surnud kalade kiht! See vaade oli KOHUTAV! (Pilt Ants Liigus)

Mis juhtus?
Kui Vallikraavi ääri toestama hakati, oli kraavil jää peal. Meestel vedas meeletult, sest nad said oma suurte vaiarammimismasinatega kraavijääl olla ja tööd teha. Talv oli pikk ja jääd jagus kauaks.
Siis tuli kevad, jää sulas, vesi tõusis ja tekkis vajadus vett kraavist vähemaks pumbata. Seda tehti. Suudme ette, kust toimus veevahetus ja kalade liikumine Pärnu jõkke ja lahte, ehitati tamm (st. raiuti ette raudvaiad).

Kujutage nüüd ette, et teid on ruumis 1000. Seal on just nii palju ruumi, et igaühele jagub umbes 1x1m pinda. Ruumil on madal lagi, sealt on osa õhku välja imetud ja ruum on suletud. Siis lisandub igale inimesele 1-2-3 last. Ühel hetkel on teid selles ruumis iga 1×1 meetri kohta 2 või enam inimest. Tuletan meelde, et õhku juurde ei tule. Hakkab tekkima hapnikupuudus.
Siis saabuvad kuumad ilmad. Ruumil on suured aknad, nii et seal läheb väga palavaks.
Ruumi on vähe, värsket õhku ei lisandu, kuumus.

Karm võrdlus?
Jah, aga selline see seis Pärnu Vallikäärus oligi.

Ma ei oleks iialgi arvanud, et Vallikraavis on nii palju kalu! Hämmastav! Kogu aeg vaatasin õngedega mehi ja mõtlesin, et mis nad seal küll istuvad, kas saavad päeva jooksul ka ühe kalakese kätte või mitte. Ja nüüd siis nägime, milline kalahulk selles pisikeses paigas elutses! Kalamehed rääkisid, et olevat olnud kalade kudemiskoht.
Hämmastav on see, et inimesed, kes tegelikult ju teadsid, kui palju kalu Vallikraavis elutses, ei mõelnud selle peale, mis nende kaladega juhtuda võib!
Nagu Pärnu omamoodi merebioloog Jüri Tenson. Kes aastaid tagasi leidis viga saanud kopra ja lasi selle Vallikraavi elama, kus too pere lõi ja siis kogu kambaga kraaviääre puudest pliiatseid voolis. Iga hommikul tööle minnes vaatasin, mitu puud sel ööel langenud oli.

Nüüd väitis Hr. Tenson, et tegu on tormiga veeklaasis. Paar tonni viidikaid on pigem emotsionaalne kahju kui kahju kalade populatsioonile. Küllap jah, aga mulle käib hirmsasti pinda, kuidas inimene pidevalt looduse kroonina käituda üritab! Et ok, keerasid 2 tonni viidikaid kõhud ülespidi. Sorri. Juhtus nii. Kraabime vee pealt laibad kokku ja elame edasi.
Unustame kogu loo.
Ja kui edaspidi mõni kalameesVallikraavist  ilma loata kilo kala püüab, vääname trahvi kaela!
PS: Idee – trahvi suurust võiks ju tõsta, siis saaks praeguse tonnide surnud kalade äraveo kulud tasa!
:S

Väga tõsine koristmine!

Ma ei tea, kuidas inimesed tavaliselt koristavad, aga minu igapäevakoristus näeb välja nii, et tolmuimeja, tolmulapp ja horisontaalsed väljapaistvad pinnad.
Kõik.
Nüüd võtsin ma ette ka kõik horisontaalsed mitte väljapaistvad pinnad, ehk kapiriiulid, kapisahtlid, hoiukastid jne. Õudne, ma ütlen! Mul on loll komme toppida oma asju kilekottidesse ja siis kasti. Neid on miljon!

Lynx pani neljapäeval meie uud kummutid kokku, eilse päeva toppisin mina neid oma käsitööasju täis ja Lynx valutas konte. Nüüd on kummutid täis, aga käsitööasju on veel üle.. Pagan! Vaja on keskenduda sellistele projektidele, mis aitaks kokkuaetud kraami vähendada.
Kunagi käis mul ka kohutav pärlihullus peal, sai neid tellitud ja nüüd on igal pool jalus. Sain lihtsalt aru, et ehtekunstnikku minus ei peitu ja niisama klaaskuulide traadi otsa ajamisel pole ka mõtet. Seega tuleb vist suuremat sorti väljamüük korraldada 🙂

Minu lõngad..
Sorteerisin kaste ja mõtlesin, mis mul küll kunagi arus oli! Olen oma heegeldamise-kudumise algusaegadel ostnud niukseid lõngu, et praegu vaatan kera ja mõtlen, et kas sellistest ikka tõesti ka midagi teha saab!? Freeformi ehk..
Eks kogemusega tekivad ka lõngateadmised ja eelistused.
Praegu võiks ma vist kõik asjad kududa Opali sokilõngast 🙂 Poes sommid minestavad kui näevad, et sokilõng on niiiiiiiiii peenike! Aga mina ei suuda praegu enam üle nr. 3,5 varrastega kududa – nagu palgid oleksid käes!

Ühesõnaga – meie “puhkus” saab ka täna läbi – ema jõuab Türgist koju. Helistas, kogu grupi naised olid käinud Türgi saunas 🙂 Igaühele oli jätkunud 2 meest, kes siis pesid ja masseerisid  🙂 Naised olevat kõik jube elevil olnud. Heheee! Kahjuks ei saa mina kunagi sellist kogemust, sest esiteks vihkan ma kuuma sauna ja teiseks ei armasta ma massaaži.

Ok, vaja veel ühe toa sisemised horisontaalpinnad üle käia! Ja kööki klantsida.
Siis Bauhofi (Bauhausi? Blauhofi? Blauhausi? – miks nad kõik ühesuguste nimedega peavad olema???), et emale emadepäevaks roosiistikuid osta!

Mitu asja sai selgeks!

1. Isa maja on tänasega ära kingitud.
Täna ei olnud enam selliseid negatiivseid mõtteid ja emotsioone. Notar luges tekstid ette, selgitas. Tõi välja huvitava asja kinkelepingust: “Jäme tänamatus”. See tähendab, et kui kingi saaja on kinkija või tema lähedaste suhtes jämedalt käitunud (või kingiga jämedalt käitunud?), võib kinkija lepingust taganeda. Mis see jäme käitumine on, selle selgitab vaidluse korral kohus.
Kusjuures – isegi kui see jäme tänamatus tekib 5 või 15 aastat peale kinkimist võib kinkija aasta jooksul peale selle teo ilmnemist pöörduda notari poole, et kinkelepingut tühistada.
Omapärane! 🙂

2. Kõige kummalisem organisatsioon on Maksuamet.
Pidin lõpetama isa maamaksu lepingu. Notar käskis pöörduda maksuametisse. Seal istus laua taga proua, kes ainult muheles ja väitis, et tema küll ei tea, mismoodi neid asju ajada saab. Vaja tõenäoliselt pöörduda isa elukohajärgse valla maksuametisse jne. Küsisin, kas mina pean sinna minema või piisab kui maja uus omanik läheb? Kehitas õlgu ja naeris. Küsisin, mis dokumente selleks asjaajamiseks vaja läheb. Kehitas õlgu ja naeris.
Nägite Ott Sepa ja Märt Avandi “Ma pean Eurovisioonile saama või suren!” (oli vist nii..) lauluvõistlust?
Seal võitis laul, mille esitasid Mr.Sofa ja Lilleke. Peale laulu oli intervjuu. Ott Sepp kehitas seal mitme küsimuse peale õlgu ja muheles.
Mul oli täna sama tunne kui tol küsijal…
Maksuameti infotelefonilt olen varem teiste asjade puhul ka selliseid mökk-mökk vastuseid saanud. Ei osata midagi tarka öelda. Suunatakse edasi linna või valda või tööhõiveametisse.
Aga võibolla ongi see organisatsioon ainult raha kogumiseks ja ajud paiknevad mujal.

3. Meil oli vaja kummutit. Õigemini kahte kummutit.
Leidsime eile sobivad Viljandi Mööbel OÜ-st. Koduleht olemas, kummutid reas, laoseis näitab, et mõlemat meile sobivat kummutit on laos olemas ka. Jessss! 😀
*Kirjutasin, küsisin mudelite kohta.
Sain vastuseks küsimuse – mitu kummutit ma tahan?
*Mõlemast sordist ühte
Ühte kummutit saab, teist ei saa.
*Kahju! Meil on mõlemat vaja.
Me tegeleme vaid hulgimüügi ja suurte sisustusprojektidega. Üks kummut pole müügiks läinud ja seda saab niisama ka tellida.
*Millisest Pärnu Mööblipoest Teie kummuteid siis osta saab?
Diivaniparadiisist.
*Lähen ja uurin siis homme, mis nad Diivaniparadiisis pakuvad.
Kohapeal neil neid kummuteid kindlasti ei ole!
*??????????? St. Mina lähen poodi, tellin poest kummuti, nemad tellivad teie käest, teie transpordite poodi ja mina saan poest kummuti? Kui pikalt see protsess aega võiks võtta?

Sellele ma enam vastust ei oodanud.
Käisin Diivaniparadiisis küsimas. Üks müüja ei osanud eriti midagi kosta. Vastas nii, nagu reeglid ette näevad: tellimisel saab mööblitüki 4-6 nädalaga. Teine oli asjalikum ja soovitas esimesel firma kodukalt vaadata, kas kummutid on laos olemas. Muidugi olid (ma eile ju vaatasin!). Seega teatas esimene müüja, et sel juhul läheb aega umbes 2 nädalat.
Selleks, et Viljandi laos valmis olev kummut jõuaks Pärnusse läheb 2 nädalat! Nad tulevad jalgsi või häälega? Kaks meest, kummut seljas..

Läksin hoopis täna Pärnu Mööblimajja, veetsin pool tundi suure kummutivaliku ees sobivaid välja valides ja kolmapäeva õhtul on nad mul kodus.

Loo moraal – Kuigi mööblipoode on Pärnusse kerkinud nagu seenekesi sügisel, ei tasu seal kondamisega oma aega kulutada. Kui midagi tahad, mine Pärnu Mööblimajja. Asjalikud ja toredad müüjad ja kaupa nii, et silme eest kirju!