Pärandus

Eelmisel aastal suri isa.
Meil ei olnud küll eriti sooje suhteid, aga ta oli ikkagi minu isa ja kui harva kokku saime, siis naersime ja jutustasime oma eludest.
Aastaid elas ta koos ühe naisega (st. see naine käis iga päev tema juures süüa toomas ja tegemas, kraamimas, aias töötamas), aga abielus nad ei olnud. Seega pale isa surma olin mina tema ainus pärija. Pärnadiks isa maja ja aed Kesk-Eestis, ühes maakohas.

Otsustasin, et ei müü maja ära, vaid kingin nii maja kui aia isa elukaaslasele. Tema oli ju need 3 viimast aastat päevast päeva isa kõrval ja aitas teda kõiges.

Kummaline oli see, kuidas matusepäeval, enne ja pärast peielauda hakati mu käest uurima, mis siis nüüd isa majast saab? Inimestel ei ole eriti taktitunnet. Ainult materiaalsed asjad paistavad lugevat. Kurb! Ma ei saanuki oma osusest veel rääkida kui juba isa sõber Soomest jutu üles võttis ja teatas, et tema arust peaks isa maja saama isa elukaaslane. Mis oli temal, Soome sõbral, sellega pistmist, ma ei teagi. St. nüüd tean, et kõigil on kõigega pistmist, kui asi on nodis, mida jagatakse.

Esmaspäeval läheme isa elukaaslasega notari juurde kingitust vormistama.
Täna sain ma tädi käest teada, et tegelikult on nad ikka juba pikemat aega vestelnud teemadel, et see polegi tegelikult mingi kingitus! Põrandad on kehvad, elektrijuhtmed nirud, maja vajab soojustamist, paar tuba on vaja korralikult remontida, kuur on logu, kaev kukkus sisse jne jne jne. Kas ma tekitan nüüd inimesele kohutava probleemi selle kingitusega? Tädi teatas, et se ei olegi mingi kingitus. Ma ei tea, kuidas ma seda nimetama peaks?
Samas ei öelda sellest majast ka ära. Esmaspäeval lähme ikkagi pabereid vormistama.
Võimalik, et järgmise nädala esmaspäeval on see maja juba müügis..

Küllap on olemas inimesi, kellel on illusioon, et majad püsivad ise püsti ja remondivad endid ka ise.
Ma olen oma kodumajas elanud üle 25 aasta. IGAL aastal käib siin mingi ehitus. Küll on vaja katust tõrvata, põrandat vahetada, üleeelmisel kevadel sai köök kapitaalremondi. Nüüd remondime kuuri. Järge ootab magamistuba. Eelmisel kevadel said uued aiad ümber maja. Kuuruksega mässame üle aasta, sest soolane meretuul ei lase värvil ukse peal püsida.
Aga nüüd teatab mulle peagi maja kingiks saav täiskasvanud naine, et siit on vaja remontida ja sealt on vaja remontida. LOOMULIKULT on vaja! Kui oled majaomanik, siis teedki. Iga jumala aasta teed midagi. Kui oled rikkur, siis palkad firma peale ja sõidad ise seniks Mallorcale. Kui oled tavaline inimene, siis rügad ise, kutsud sõbrad talgule, palkad ehitusmehe ja passid ise seal kõrval, et asi korralikult tehtud saaks.

Nii paha tunne on.
Ma ei oota ülevoolavat tänu ja eiteamida, et maja ja maa ära kingin. Aga ma ei soovi ka kuulata, et mina olen  süüdi, et tema saab endale kaela asja, mida on vaja remontida ja hooldada.

Kui ma esmaspäeval temaga kohtudes veel kord kuulen, et nii paha-paha on seal majas olla, siis võibolla mõtlen ümber ja mingit kingitust ei tulegi.

Isegi päike läks pilve taha ja vihma hakkas tibutama.