Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt…

Just selline tunne oli mul enne Stockholmi lendu.

Nädal enne hakkas juba üks jalg värisema ja mingit tavapärast rootsiigatsustki ei saanud peale tulla, sest mõte tegeles kogu aeg lennukiga, mis meid sinna viima pidi.
Pühad on lühike aeg ja kui vabu päevi napib, siis on vaja need maksimaalselt ära kasutada.

Kui on 4 vaba päeva siis on reisimisvariante 2.

Variant 1:
Hakkad neljapäeva õhtul kell 18 Tallinnast laevaga liuglema, jõuad reedel kell 10 (kohalik aeg) Stockholmi, veedad seal aega kuni laupäeval kella 16-ni ja siis laeva ja kodupole tagasi.
Kokku Stockis veedetud aega: 2x pool päeva ja 1 öö.

Variant 2:
Hakkad neljapäeva hommikul kell 7:50 Tallinnast lendama ja oled kell 7:50 Stockholmis. Kohalik aeg teeb trikke 😉
Veedad Stockholmis neljapäeva, reede, laupäeva ja lendad pühapäeval kell 15:45 tagasi.
Kokku Stockis veedetud aeg: 3 täispäeva ja 3ööd.

Vahe on mäekõrgune!
Nii et süda saapasäärest välja ja lennukile!

Turvakontroll on normaalsele kodanikule, kel ei ole plaanis lendureid augustada ja lennukit endale saada, suht ebameeldiv kogemus. Check-in, kohver omaette teele ja siis kogu su kaasasolev elamine eraldi kastidesse.
Jope oma kasti
Fliis oma kasti
Seljakott ja käekott oma kasti
Läppar oma kasti
Fotokat ei tahetud eraldi kasti. Kuigi neid oli meil lausa 2 ja mõlemad suuremat sorti.
Peale piiksuvate turvaväravate sai ka püksirihm omale isikliku kasti.
Rohkem ei piiksunud midagi, nii et kõik asjad sai jälle kastidest välja võetud ja endale külge tagasi riputatud.

Veidi ootamist ja lennukile.
Öäkkk, kus ma ei salli õhkutõusmist! Ühel hetkel tunned, et maa kaob jalge alt ära ja see raudne jurakas lendab üha kõrgemale ja kõrgemale! Kui nina jälle horisontaalis, siis saab juba aknastki välja vaadata. Seekord nägime küll kahjuks vaid pilvi. Ilusaid valgeid!

Stockholmi lend on selline, et kõigepealt 15 minutit tõuseb õhku, siis 10 minti lendab ja siis hakkab juba laskumiseks valmistuma. Umbes 20 minutit. Seega ei ole sinna mõtet kaasa võtta näiteks iPodi vms muusikamängijat, sest mina näiteks ei jõudnud veel lugugi kuulamiseks välja valida kui kästi juba pill kotti tagasi panna.
Seevastu sokikudumise vastu ei olnud kellelgi midagi. Lennukindlald vardad – KnitProd 🙂 Ei huvita turvakontrollis kedagi. Heh – ma hoian neid 2mm-seid kududeski õrnalt, et mitte katki väänata, ma tahaks kuulda, kes julgeb väita, et nendega on võimalik terroriakti sooritada! 🙂

Niipea kui lennuk maandumiseks ettevalmistusi tegema hakkas, lõi Lynxil kõrvadesse jube valu!  Seega unustasin mina oma lennuhirmu ära ja katsusin mehe ees hoolitseda.
Naljakas, aga ära see hirm ununeski. Pole veel tagasi tulnud!

Stockholmis lennukilt maha tulles lähed muudkui otse ja otse, siis alumisele korrusele, ootad veidi aega kohvrit (tablool näitab kuimitu minutit veel oodata vaja) ja siis leiad koridori seina seest Arlanda Expressi (kiirrong) lifti luugi. Piletiautomaadist saab kerge vaevaga piletid (280.- SEKi inimene) ja 20 minutiga oled kesklinnas.
Mugav!
Oma saabumine tasuks planeerida nädalavahetusele või mõneks Rootsi pühaks, sest siis sõidab Arlanda Expressiga 2 täiskasvanut ühe hinnaga.

Tagasitulek nägi välja palju huvitavam 😛

Nimelt polnud me enne Arlandast kuskile poole lennanud ja jätsime endale üle 3 tunni aega, et ikka kenasti kohale jõuda. Aga lennujaamas polnudki mingit suurt pusimist. Ise sai automaadis check-ini ära teha, ise kleepisid oma kohvri külge riba, et see ikka õigese kohta jõuaks. Siis kaalus töötaja kohvri (meie oma sai seekord oranzi lapaka külge “Heavy!”, ehk 22,2kg), see sõitis minema ja oligi vaba aeg.

Kuna aega oli meeletult, külastasime lennujaama kaubamaja Sky City. Sõime seal ülihead pizzat ja ostsime Lynxile “ear plaine”-d. Ehk kõrvatropid valu vastu. Ehk on abiks! Netifoorumites kiideti.

Turvakontroll nägi välja samuti kui Eestis, ainult et töötajad olid väga naerusuised ja aitäh-palun-tänan käis kogu aeg.
Võiks öelda, et peale turvakontrolli sattusid taas hiiglaslikku kaubamajja, kus hinnad on muidugi vänged. Mineraalvee pudel maksab 25 SEK-i. Aga kuna kaasa ei tohi midagi võtta, aga juua ju tahaks, siis maksadki.

Lennukit ootasime ja ootasime ja kui lõpuks aeg kätte jõudis, siis hakati meid väravast läbi laskma, aga lennukit ei kusagil! Jõudsime  mööda koridori õue ja seal ootas buss. See oli tõeline lennujaama buss, sest kiirendas oma sõidurajal niimoodi, et tekkis mõte, et nüüd kohe lööb külgedelt tiivad välja ja nii me lendamegi!

Tegelikult jõudsime peagi kaugemas nurgas asuva propelleritega Saabipunni juurde. Kaks inglise keelt kõnelevat noormeest peaaegu kilkasid seda nähes 😛 Bussist maha, trappipidi üles ja köökus lennuki sisemuse poole.
Siinkohal võiks öelda, et väike, aga tubli lennuk!
Kui Stocki poole lendavas Pojengis (loe: bõuingus) sai istuda ainult 90 kraadiste nurkade all (selg, jalad, sääred) ja kindlalt karbis kinni, siis Saabipunnis oli isegi jalgadele ruumi! Ja istmed olid pehmed. Pealegi oli huvitav jälgida, kuidas propellerid akna taga ringi uhasid.

Lendu ta reisijate elevuse saatel tõusis 🙂
Lendasime taas pealpool valgeid pilvi, päike siras nende peale ja tekkis selline tunne, et niisugune siis ongi Paradiis. Helevalge, pehmete pilvedega.
Tallinna laskudes asendus see valgus äkase vihma ja nõmeda külma ilmaga.  Vaestele saarlastele teatati, et nende lend on edasi lükatud hullude ilmaolude tõttu Saaremaal.

Mina sain sellelt reisilt 3 teadmist lendamise kohta:
*Pealpool pilvi paistab alati päike!
*KnitPro sukavardad on lennukindlad
*Ma ei karda enam lendamist.

PS: “ear plaines” kõrvatropid aitavad tõesti kõrvavalu vastu – st. seda maandumisel enam ei teki!
🙂

Advertisements

3 thoughts on “Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt…

  1. Ma mõtlen lendamisest paljuski samamoodi, aga ajavõit on mindki korduvalt lennukitooli istuma sättinud. Kõrvavalu on mulle samuti tuttav. Ning mingit seaduspärasust, miks vahel valutab ja vahel ei valuta, ei ole ma tuvastada suutnud. kas need kõrvatropid aitasid?

  2. Vabandust, kõrvatroppide toime on mustvalgel kirjas, kuidas ma küll ei märganud!

  3. Nende Saabi tiivikute kohta ütleb mul üks kolleeg, et need on pilootidele ventilaatoriks 😀
    Hämmastav on aga see, et vahel võib pisike lennuk sõita äärmiselt normaalselt ja suur mugav airbus logiseda ning vappuda nii et kohv lendab. Ma olen alati lennata armastanud ja õhkutõusmised on minu elamuste seas nr 1 aga peale ühte Praha otsa pisut pelgal ning ilma pardaveinita ei lenda 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s