Muusika..

Kui ma peaks valima vaid ühe meele, millest ma ei taha kunagi loobuda, siis on see kuulmine!
Ilma helideta ei suudaks elada.
Vaikus ajab hulluks. Üksi kodus olles mängib mul muusika hästi kõvasti. Mitte, et ma kardaks ja üritaks oma hirmu nii summutada, vaid üksi olles on võimalus lasta oma lemmikutel südamest lõõritada 🙂 Ilma, et see kellegi teise kuulmismeelt riivaks 😉

Kunagi kooliajal elasin ma Tartus, Ujula tänava lõpus. Vanas puumajas, katusealuses. Mulle meeldib see elamine seal üha enam ja enam. Kevadeti, kui öösel pimedas akna avasin, oli kogu maja ja Emajõe vaheline võsa ööbikulaulu täis. Aegajalt rikkus seda idülli mõni mööda teed kakerdav jota, kel olid oma laulud laulda ja vaimud, kellega võidelda.
Muusika sai Ujulas tähtsale kohale kui meie majakesse siginesid hiired. Pisikesed, särasilmsed ja öösiti jõledalt krõbistavad. Ma ei karda hiiri. Ma võin neid silitada ja imetleda. Aga see, et nad öösiti mu elamises pidu peavad, oli kõhe. Seega mängis tol ajal mu elamises öö otsa raadio.

Veel varasemal ajal eelmises koolis käies elasime Lasnamäel. Toanaabriga oli meil rituaal, et jäime igal õhtul magama mõne Venemaa astraadiartisti muusika saatel. Tol ajal olid mu lemmikud Dobrõnin ja Kirkorov. Sai Linnahallis kontsertidelgi käidud.

Kuhu ma selle heietusega jõuda tahtsingi..?

Lihtsalt lisada siia mõned lood, mis mind praegu kuulama panevad.
Tenorid!
Pavarotti, Bocelli, Josh Groban, Paul Byrom, Will Martin, Didrik Solli Tangen – kõige uuem avastus.

Kliendi välimääraja

Minu tööjuures liigub 5% eestlasi, 20% rootslasi ja norrakaid ja ülejäänud on kõik sommid.

Sommi tunned sellest, et:
*ta saabub käimiskeppidega, mida ta poes, stangede vahel, eriti ei valitse
*ta hüüab juba uksel kõlaval häälel “Terve!” või “Hei!” või “Moi!”
*tal on tihti seljas horisontaaltriibuline pluus Marimekkolt. Mis sest, et ta on ise ümmargune kui õunake, triibu suund ei loe! Peaasi, et kukla taga on lapakas kirjaga “Marimekko”.
*kui tal ei ole horisontaaltriibulist pluusi, siis on tal Marimekko lillelarakaga kott. Või sall. Bränd loeb!
*ta vaatab poes ringi ja küsib siis midagi, mida poes kindlasti ei ole. Parim näide eelmisest suvest:
Astus proua sisse ja küsis: “Kas sa jalgrattaid ka laenutad?” Mul on riide ja lõngapood..
*ta ei leia seina seest ust! Ma ei tee nalja! Mis sest, et ukse küljes on link ja suur kiri “Avatud, avoinna, open”. Ta ei leia ust ja seisab tihti ukse taga üritades läbi klaasi sisse piiluda.
Mõtlesin panna ukse peale sildi: “Uks” “OVI”
*ta proovib riiet selga ja ostab siis kui sõbrannale ka meeldib.
*kui sõbrannale meeldib ja sõbranna on osav, siis suudab ta selle asja hoopis ise ära osta. Proovija jääb ilma.
*kui proovija jääb mõtlema ja lubab hiljem tagasi tulla, siis saabub tihti enne tema tulekut varem kaasas olnud sõbranna, kes asja ise ära ostab.
*ta armastab üle kõige “hargitada”. St. aru pidada, mõelda. Minu kujutlusvõimes näeb see muudmoodi välja..
*tema lemmikküsimus on – kuna teil euro tuleb? Et peale vastust noogutada – nooo siis läheb kõik kallimaks! Ta üritab alati euroga maksta ja tal ei jää iial meelde, et Eesti raha nimi on kroon.
*tema lemmikmälestus on eelmisel talvel toimunud Türgi või Kanaaride reisi odav turg.
*ta on kindel, et igas maailma otsas räägitakse soome keelt! Ja on siiralt imestunud kui see nii ei ole. Kõik Eestis ei räägigi soome keelt! Küsimus, kas kõik Soomes räägivad eesti keelt paneb teda hoogsalt pead raputama – muidugi ei räägi! Kas peaks?
*
ta armastab sini-valget (parim kui see on horisontaltriibuline..)
*mida odavam, seda parem! Kvaliteet pole tähtsaim.  

Jah.. Kindlasti tuleb veel midagi meelde.
Samas – ta on enamasti sõbralik ja naeruhimuline 🙂 Armastab hirmsasti lobiseda ja kiidab juba esimese lause peale, et ooo – sa räägid nii hästi soome keelt! Tal on kindlasti rahakoti vahel kogu oma perekond ja ta näitab neid pilte meelsasti.
Üldiselt tore ja lõbus rahvas 🙂

Ma ei hakka pikalt kirjutama, kuidas poodi siseneva eestlase ära tunneb. Siin pole pikalt kirjutada – kes uksest tasakesi pilk maas sisse libiseb, “Tere!” peale ehmatab ja üritab üksi poodi jäädes kiiresti vehkat teha – see ongi eestlane 🙂
Muidugi on siingi erandeid. Näiteks käsitööhuvilised Isetegijad, kes juba uksel naeratavad ja suunduvad otsejoones lõngariiulite juurde 🙂

Rootslased sädistavad omavahel kõvasti. Nad liiguvad alati 3-5-kesi. Jätavad riietuskabiini maha täieliku bardaki. Pööravad rõõmsalt segi kõik stanged ja mis käest kukub, see sinna jääb. Rootslane armastab ehteid. Roosa ja halli värvi kombinatsiooni. Valget triiksärki. Tähtis on kvaliteet, mitte raha, mis ta välja peab käima.
Minge kord suurte rea`de ajal Stockholmi, näiteks kohe peale Jaanipäeva ja te näete kuidas sealsed riidepoed välja näevad. Johhaidiii…

Norrakas on viisakuse musternäidis! Tervitab, otsib vaikselt meeldivat, käib riietusruumis ja palub tuua uue suuruse. Peale proovimist paneb ta asja tagasi sinna, kust selle võttis. Ta ei kanna isegi kõvema Eestimaise pakasega midagi rohkemat kui puhvjopet ja T-särki. Meie talv ei ole mainimist väärt külmaga 🙂
Norrakas on hästi päevitunud (karmid meretuuled..) ja armastab Eestimaist käsitööd. Summa, mille ta peab välja käima, ei ole tähtis aga ta ei larista kunagi. Ostab vähe, aga asi peab pakatama kvaliteedist!

Kohalikke venelasi palju ei liigu. Küll on Pärnus jälle hakanud käima Moskva ja Piiteri puhkajad. Nemad on väga hästi riides. Soengutes. Ehetes. Kindlasti koos prouat toetava mehega, kes näeb välja kui turvamees. Tõsine turvamees. Meie kauplustes olevad turvad kahvataks teda nähes. Ta armastab kui talle asju näidatakse. Küsib viisakalt, kas ma vene keelt oskan. Vaimustub kui ma ütlen “jah” ning  muutub selle peale heatujuliseks ja jutukaks. Võib osta kõike, mida soovib, sest see käiks mehele au pihta, kui ta peaks prouale midagi keelama. Raha ei oma mingit täitsust. Mehe Mercedes maksis palju rohkem!
Ta kutsub alati Venemaale külla. Siiralt!

Palju toredaid inimesi 🙂
Tegelikult ka!

Mul on bemmil uued kummid..

.. ehk minu kummikud said eelmisel nädalal oma ristsed.

Kevad on siiski saabunud ja meie koduteel on mitmeid jõgesid, saari, järvi ja ojakesi. Isiklikud kaks paati vedasid mind kenasti neist läbi, nii et nüüd käingi kuu aega vähemalt kummikutega.


Täna hommikul oli liikumine kergelt problemaatiline, sest öine külm ei olnud veel päikesekiirte poolt ära aetud ja nii ma liikusin hambaarsti poole libe-libe-libe-säuhhhhhh! Viimane jäi õnneks siiski tulemata 😀

Hambaarsti juures oli täna viimane käimine. Johhaidii! Jaanuarist alates on üle nädala/paari/kolme seal käia saanud ja nüüd on siis viimane kihv ka üle lihvitud, põsk veel paks ja keelde hammustan veel pool päeva, sest mul puudub hetkel selle ihuliikme suhtes kontroll.
Ma tean, et hambaarsti kabinetis on laes 1 suitsuandur, 4 ribidega lampi, mis igaüks on kinnitatud kahest kohast ümmarguse jullaga ja akna ees oleval rulool on 16 ribi. Arstikabinettide lagedes võiks olla midagi huvitavat. Lugemist, vaatamist. Kasvõi peegel, et näeks, mis tehakse. Pagana loll on arsti või õde vahtida! Siis otsidki silmadega punkte, millele konsetreeruda.
Hambaarsti lambi peale on kirjutatud “Delight” 😉

Pärnu Hambapolikliinikus on ka üks uus ja huvitav agregaat – sinise sussi jalgapanemise automaat!
Tegelikult ka.
Näeb välja nagu salvrätikarp. Selline piklik, pealt avaga, kuhu oma koiva sisse vajutad ja automaat lööb klõpsaki! sussi jala ümber. Üsna ehmatav kogemus 😛 Minu tagahamba puurimise ajal rääkis õde arstile kuidas inimesed on hakanud sealt käega sussi urgitsema ja see mehhanism on läraki! nende käe ära sussistanud 😛
Küsimus: kuidas naerda kui arst, õde, lihvketas ja mingi lurisev kolb sul suus on?

Hambaarsti saaga lõpetuseks mõtlesin ennast premeerida. Kuidas mina ennast vajadusel premeerin? Ma lähen raamatupoodi ja ostan sealt midagi head!
Pidasin teepeal aru, et mis see küll olla võiks. Mul ei ole veel üht kindaraamatut. Mõne Petronede kirjastuse raamatu võiks ka osta, “Minu Kanada” on mul puudu, mõni veel. Siis jõudsin raamatupoe akna taha ja mis ma näen!!!
Dan Browni “Kadunud Sümbol” on eesti keelde tõlgitud!
Suurepärane 🙂
Loomulikult sai sellest mu preemiaraamat ja ma loodan nii väga, et see raamat on sama põnev kui “Inglid ja Deemonid” oli!
Meie ülemise korruse veranda on on juba veidi soojemaks muutunud, nii et nüüd muutuvad minu teleka-ees-kudumise õhtud ehk verandal-lösus-lugemise õhtuteks. (Lösu on bambusest “kauss”, kuhu on hea ära kaduda ja elu nautida).

Tänase tööpäeva ülesanne on kohtuda mõne kliendiga (neid napib alates sügisest) ja kirjutada ära 13 munapühakaarti Soome, Hollandisse, USA-sse, Horvaatiasse. Postcrossing on selle nimi 🙂

Päike särab!
Hambaarsti juurde pole vaja enam minna!
Raadios öeldi just, et nädala lõpus lubatakse juba 14 soojakraadi!

100-aasta juubel!

Täpselt nädal tagasi sõitsime emaga meie 100-aasta juubeli pidustustele Stockholmi. 100 aastat tuli täis nii: ema vanus+minu vanus. Ema avastas ühel hetkel ja kuna ma olin juba ammu lubanud temaga koos kuskile sõita, siis tegimegi ära!

Stockholm on ilus. Ja kuiv! Lumevaba.
Neil on kesklinnas tänavate all küte (vähemalt ma arvan nii) ja tänu sellele jalutasime kui kevades. Päike säras. Paraku oli külm tuul ja jää triivis kiirelt Mälarisse, nii et päris kevad pole veel sealgi.

Sõidu algus oli juba imeline!
Nimelt on Tallinki laevadel praegu Carnaval Latino. Käisime rootsi laua õhtusöögil. Tavaliselt on see kulgenud vaikselt omavahel juttu puhudes ja toitude kallal mäkutades. Seekord tulid aga trummide ja kitarridega tõmmud latiinod ja mängisid ja laulsid. Oli päris eksootiline kuulata palavaid särasilmseid laulukesi ja vaadata kuidas loojuv päike mängib külmadel sinistel jäätükkidel laeva ümber.
Kontrast missugune!

Ühesõnaga – kesköise šhow magasime me maha 😛
Järgmisel hommikul olime aga kiirelt üleval, hommikusöögile ja laevalt maha. Pidime ostma tagasisõidupileti Stockholmi sadamast, lootes saada väga hea hinnaga kruiisi. Muidugi neid ei olnud. Ja me maksime oma tagasisõidu eest tõenäoliselt palju rohkem kui oleks siitmaalt ostetud piletite eest tahetud.
Jälle targem..

Stockholmi eeskavas oli meil esimesena Kista keskuses toimuv mess “Rum och Trädgård”. Ehk aiamess, kus nii taimed, aiatubade kujundus kui potipõllundus. Väga lahe kogemus! Ei hakka pikalt kirjutama, näitan mõningaid pilte:

Me ei ostnud sellelt messilt mitte ühtegi taimekribalat! Jõudsime mõlemad sellisele järeldusele, et liiga vara veel! Lund täis topitud aju ei suuda ennast klõps! rohelisele lainele ümber lülitada. Kui kodus kujuneb igikelts, siis mis taime sa veel ostad..
Ostsime hoopis moosi 🙂 Rummi-tikrimoosi 🙂

Õhtul pimedas jalutasime mööda vanalinna. Tahtsin ema viia meie (meie=mina+Lynx) lemmikrestorani vanalinnas, kus pakutakse võrratuid kartulipannkooke peekoni ja pohlamoosiga, aga see oli talveperioodiks suletud.
Vaatasime hoopis kuidas jää kiiresti-kiiresti Mälarisse sõuab.

Kuna restoran oli kinni, siis käisime poes, tassisime hotelli traditsioonilise reisiõhtusöögi: grillkana koivad, pisikesed tomatid, leib, mahlad.
Ööbisime Stocki keskel, mõnusas ja suht normaalse hinnaga hotellis Scandic Sergel Plaza.

Järgmine päev oli ette nähtud suur kevadriiete šoping. Tegelikult kujunes see selle kevade moe kirumiseks ja suureks kummikuralliks 🙂 Nimelt ei olnud meil emaga kummalgi kummikuid, aga kuna pidevalt suure sulaga ähvardatakse, siis oli vaja ju need hankida! Tema sai oma kummikud juba eelmisel päeval. Mina sain enda omad viimasest poest, mida külastasime..
Hilpude protsent meie reisikotis: O

Egas midagi. Poole päeva pealt tuli ju juba laeva poole jalutama hakata.
Laeva minnes teatati meile igalt poole, et see on spetsiaalkruiis, Party-Party! Laev rootsi noori täis ja tümakas põhjas!
Saime veidi oma kajutis olla kui seinad värisema hakkasid ja õuduste õudus – klubimuusika – täies jõus “helisema” hakkas!
Aga – leppisime kokku, et on tore, et me üldse sellele laevale piletid saime ja ei hakka “pisikese” seinavärina peale närvi minema.
Läksime sööma. Sedakorda ei olnud rootsi lauas mitte särasilmseid latiinosid kitarridega, vaid gruppide viisi rootsi noori koos neid kõikjal saatva tümp-tümp-tümp heliga. Aga – mahlad olid tasuta, vein! oli tasuta ja söögisaali nurgas seisid kaks suurt õllevaati. Peale meie oli söömas veel paar “laevaga eksinud hinge” 😉 Õlut tarbiti usinalt, vein ei läinud kuidagi kaubaks.
Meile läks 🙂 Hea oli!

Suurem tümpa lõppes viisakalt 12-paiku ära ja kajutite alas jäi üsna vaikseks. Huvitav oli see, et keegi ei karjunud, hüpanud vastu seina, kõndinud laes ega teinud mingeid muid vägitegusid. Rootslased!
Ema teatas hommikul, et ta on lausa pettunud, et me terve öö kõrvulukustavat tümakat kuulda ei saanud!
Njah, mul oli küll hea meel rahulikult magada 🙂

Järgmine Stockholmi külastus toimub 1.-4. aprillini. Lynxiga. Ja tema uue armastuse – lennukiga!
Öäkkk, ma ütlen! Need 45 minutit edasi ja 45 minutit tagasi tekitavad mu kasukasse palju halle karvu, aga ju tuleb sellega leppida. Üks lohutus – kui kukume, siis minu lemmikusse – vette! 😛

Miks?

Jalutasin täna töökoha poole ja mõtlesin kooliaja kirjanduse tundidest. Midagi sellist, mida ma taga igatsen.. Ma olin hea õpilane, aga ma ei fännanud kooli. Tähtajad ja reeglid piirasid.

Kirjanduse ja kunsti tundides ei olnud reegleid. Tõsi, tähtajad küll, aga kuna need tunnid (hiljem loengud) mulle meeldisid, olid mu tööd ammu enne aega valmis ja ma ei pannud tähtaegade olemasolu eriti tähele.
Meie fantastiline kirjanduse õpetaja Elma Künnapas lasi meil neis tundides kirjutada, kirjutada ja veelkord kirjutada. Ja mina kirjutasin mõnuga.

Kirjanduse tundide lõpus saime tavaliselt mõned teemad, mille vahel võis valida ja nende ettelugemise hetked olid ülimalt põnevate tundide puändiks. Kodus sai oodatud kuni vanemad magama läksid, kustutatud laetuled ja istutud diivaninurka insiratsiooni ootama. Vahel juhtus, et inspiratsiooni oli liiga palju ja siis tuli lugu liiga pikk ja täis selliseid mõtteid, mida hommikul oli veitsa kriipi lugeda. Eks ma siis kohandasin oma fantaasiat päevavalgusele vastavaks ja õpetaja jaoks inimlikumaks – no ei pea ju kirjanduse õpetaja lugema 8-lehelisi kirjandeid!

Ühesõnaga – seda kõike ma täna hommikul tööle tulles meenutasin.
Blogi mul on, aga see on Isetegija käsitööportaalis ja kuigi ma olen seal ka igasugu käsitööst kõrvalisi teemasid heietanud, siis on see ikka kummaline tundund ja kuidagi ebaaus mu blogi avaja suhtes – ta tuleb otsima, mida käsitöölist ma valmis olen saanud ja mina näitan inimesele hoopis mõnd oma heietust kui äge oli saaniga mööda lumist metsa sõita!

Seega vastus selle posti pealkirjale – Miks?
Seks et mul on vahel lobapidamatus ja nii väga tahaks aegajalt hoopis muid ilma asju kirja panna!
Pealegi – karm värk, aga varsti saabub minu kui käsitöölise hapukurgihooaeg – eelmisel aastal ei tenud ma 4 suvekuud mitte midagi. Aga tarka juttu saab ju siis ka ajada kui käsitööline ajupoolkera päikese käes peesitab.

Nii – algus on tehtud.
Võibolla kirjutan siia kunagi teise posti ka veel!
🙂